Normandia

Eelmisel nädalavahetusel tegime ekspromptreisi Normandiasse. Rentisime seal üheks ööks väikse toa ja vaatasime juba tuttavaid ning veel tundmatuid paiku.


Ilmaga vedas, sest sel ajal kui meil oli päike (kuigi suhteliselt jahe), oli Pariisis kole ilm. Omaette nähtuseks oli linnast väljasõit. Et saada Normandia kiirteele, tuleb La Defense'i (uus linnajagu) alt läbi sõita. Tunnel on 4km pikk. Pariisis sees sadas lörtsi ja oli muidu kole ilm, aga maa oli ikka must. La Defense'i kohal oli nii tihe pilv, et kõrghooneid näha ei olnudki. No ja tunnelist välja saades selgus, et teisel pool on talv. Teeolud olid olematud ja kõik oli 5-10cm lumekihiga kaetud. Jõudsin umbes saja-ei-tea-mitmendat korda kergendatult hingata, et siia talverehvidega tulin. Ei kujuta hästi ette, mida ilma nendeta teinud oleks. Esimen pilt siis ongi tehtud peale tunnelist väljumist (eestlasele vist tundub, et mis see siis ära ei ole, aga siin on tegu ikka suhteliselt ulmelise ilmaga).


Noh, okei, 200km on piisav maa selleks, et kohapeal oleks juba teistsugune ilm. Lumi kadus üsna ruttu ja kohapeal piilus mõlemal päeval suurema osa ajast pilve tagant päike.
Esimene - Etretat - oli see, kus ööbisime ja kus olen korra 3 aastat tagasi ka varem käinud, ainult et siis jätsin lolli peaga kaamera Pariisi.

Tegemist on väikse linnakesega (ca 1000 püsielanikku), mis asub väikses lahesopis La Manche ääres ja mida mõlemalt poolt ääristavad ca 130m kõrgused kriidikaljud (see on see koht, mis vanasti inglismaaga ühenduses oli ja kust meri/järv siis lõpuks läbi murdis ühenduse). Vaade on igatahes võimas ja linn ise on samuti äärmiselt meeldiv. Mulle üllatuseks oli turiste päris palju isegi praegusel ajal. Üllatuseks just sellepärast, et see asub tõesti in the middle of nowhere.


Piltidel ongi siis rannik mõlemas suunas ja üks väike mina ka kaljunukil. Kellel vähegi võimalus, siis koht on kindlasti külastamist väärt (see muidugi pole ainus külastamistväärt koht Normandias) ja mitte väga kaugel ka Pariisist.


Edasi liikusime üle Normandia silla (järgmine pilt) Honfleuri. Kusjuures sild ise on ka omaette vaatamisväärsus. Päris vinge ja huvitavalt terava nurga all. Natuke ameerika mägede tunne tekkis üles sõites. Aga see selleks.


Honfleuris ei olnud ma varem käinud. Tegemist on jällegi sellise mõnusa tüüpilise Normandia linnakesega, kus on säilinud kenasti suurem osa puitfassaadiga majadest ja mis on kevadiseks külastuseks täpselt mõnus koht, et siis Normandia siidri või Calvadose ja pannkookide kõrvale veidike päikest võtta.
Asub suhteliselt Seine'i suudmes ja linna südames on mõnus väike dokk purjekatega nagu kirss koogil. Aga seda näete pildilt ise ka.


Koduteel põikasime veel kohta nimega Pont-Audemer (Vernon ja Giverny jäid järgmiseks korraks).
Südalinn jällegi selline tüüpiline vana Normandia ainult selle vahega, et majade vahel jooksvad väiksed kanalid meenutasid natuke Veneetsiat. Lõppu üks pilt siia sellest kohast ka.

Kiirteeäärses bensukas oli üks surmani tüdinud autojuht:

Autoomanike rõõme Pariisis/Prantsusmaal

Siia vahepeale ma tahtsin veel paar huvitavat pilti postitada jne, aga paistab, et need tulevad pärast. Sellest nädalavahetusest on igasugused autoemotsioonid veel liiga värsked.
Nädalavahetuse jooksul kogunes neid isegi kolm...

1) Reedel ületasin oma kõik varasemad rekordid läbides Pariisi linnaringi (peripherique). Põhjast lõunasse sõit võttis aega 2,5 tundi. (Hõreda liikluse korral kulub selleks ca 10 minutit). Sellisel puhul pole mõtet ka linnast seest või eeslinnadest ringi minna. Igal pool on täpselt sama halb.

2) Autopesu...või pesematus. Nüüdseks olen õppinud vähemalt ühte asja - prantslaste autodel (sõltumata margist) on isepuhastuvad aknad. Kohe seletan.
Alates Pariisi saabumisest ei ole ma autot pesnud. Noh, ma ei kasuta seda ka just üleliia tihti, aga maa-aluses garaazhis tekib sinna päris meeldiv tolmukiht. Suisa masendav isegi. Kusagil alates jaanuari algusest võtsin plaani, et nüüd peaks auto ikkagi ära pesema (tänaseks oli tagaklaas juba nii must, et hakkas nähtavust piirama). Sellest tingituna oli projekt number 1 autopesula. Alates ajast, mil ma autopesu plaani võtsin, olen vaadanud ringi pilguga, et kohe kui näen, keeran sisse ja pesen auto ära. Sõidan ja sõidan - nii sees kui väljaspool linna ja pesulat ei kuskil. Siis, suure surma peale leidsime ühe, kus inimesed oma autot ise käsitsi pesevad. Hea ja odav küll, aga no andke andeks - nulli või miinuskraadidega tõesti niiväga sinna ei kipu. Et siis ikka automaatpesula. Lõpus leidsingi ühe. Veel päris kodu lähedal. Läksime sinna selgus - automaatpesula ei tööta - külmus kinni (väljas on +3). Naiss. Pesime ikka auto käsitsi ära.
Aga see isepuhastuva akna teema tulenese sellest, et konkreetselt mitte üheski tanklas (jällegi - ei Pariisis ega väljaspool) pole ämbrit harjaga, millega saaks klaasi ja tuled üle tõmmata. No okei, ma saan aru, et teed on väga puhtad ja värk, aga auto sai ometi mustaks ju kohalikus parklas, kus on peale minu veel sadu autosid. See viibki meid kenasti punkti 3 juurde.

3) Parkimispuzzle. Maa-alune parkla, kus ma oma autot pargin, on terve kvartali suurune, kahe tasandiga ja meenutab labürinti. Sisse ja välja pääseb kaardiga, mis tuleb toki otsas asuvast praost läbi tõmmata. See selleks.
Reedel, minnes autot võtma, selgus, et keegi kena juht oli otsustanud siseneda läbi ukse. Ehk siis garaazhiuks oli kõver ja elektrooniliselt ei liikunud. Toki juures seisev silt teatas, et uks on katki ja et garaazh suletakse igal õhtul kell 19 ja avatakse hommikul 6 paiku või nii. Kuna mina kui krooniline autopede keeldun oma autot tänava äärde lõhkumiseks jätmast, siis pingutasime täna eriti, et õigeks ajaks tagasi jõuda. Värava juurde saabusime 18.15 ja üllatus üllatus - värav oli suletud. Tüüpiline prantsuse "kellavärk". Õnneks meenus Matthieule, et teisel pool kvartalit, seal kus on värava sulgeja kontor, peaks ka olema üks sissepääs. Ehk saab sealt ka sama kaardiga. Või vähemalt saab aru pärida, miks uks kinni on.
Sissepääsu leidsime üles, aga kontor oli muidugi kinni. Pühapäev ju. Paar inimest ootasid ukse taga nõutute nägudega imet. Aga kaart õnneks ikkagi toimis.
Nii, siinkohal meenutan, et tegemist on kvartalisuuruse labürindiga... Kui alla jõudsime, siis tiirles sealsetes käikudes päris mitu autot ilmselgelt eksinud juhtidega, kes tunde järgi oma tänava poolele üritasid saada. Lõpuks, mingi tsiklisti õpetuste järgi ja ühe teise auto sabas meil see õnnestuski. Parkla oli sealpool kusjuures praktiliselt tühi. Ja ma olen üsna veendunud, et see ei tulenenud mitte sellest, et inimesed pole veel linna tagasi jõudnud, vaid pigem sellest, et osad kas andsid alla ja jätsid auto tänavale või lihtsalt ei tea teisest väravast midagi. Sest ega see silt värava juures, mis sulgemisaega valetas, ju ei teatanud kopika eest, et kusagil on ka teine sissepääs.

Vot sellised rõõmud siis sellest nädalavahetusest. Tegelikult oli mõnus nädalavahetus ja kui ma lõpuks laiskusest üle saan panen ehk paar pilti ka.