Norra - miljoni miljonivaate maa. Esimene päev 13.07.2010

Soome. Tere puhkus. Laevast saatsin kolleegidele veel viimased paberid ja nüüd on puhkus tõesti lõpuks käes.

Helsingist suund esialgu Lahtile. Peale esimest sadat kilomeetrit teatas rehvirõhu andur, et ühes rehvis on rõhk liiga madal. Mis seal ikka – suundusime lähimasse bensukasse rehvi kontrollima... Korgi mahakeeramisel lahkus koos korgiga ka pool ventiili. Nojah. Nii palju siis probleemivabast puhkusest. Nagu ikka, ilmnevad hädad autoga kohe esimesel päeval (ja ühelgi korral mitte enne...ja muidugi mitte ka pärast). Kulgesime siis mööda kiirteed teosammul Lahtisse, Peugeot’i teenindusse. Tulid, vaatasid: „jaa, halb-halb, see oleks tõesti vaja välja vahetada, aga meie teid täna võtta ei saa“ (teenindus oli sealjuures inimtühi). „Minge suvalisse autoremondi töökotta.“

Olgu. Mõeldud, tehtud. Suvalises autoremonditöökojas, kuhu GPS meid juhatas, öeldi täpselt seda sama, aga vähemalt oskas vähe soravama inglise keelega sell (ärgem unustagem, et me mõlemad oleme Tartust ja seetõttu soome keelt ei räägi) meid ümber nurga ühte kummiboxi juhatada. Seal uuriti asja ja lõpuks, anduri kaduga, see ka enam-vähem korda saadi. Vahepeal oli kulunud 2 meeldivat tundi 35-kraadises Lahtis. Sõidetud päevasest 600km plaanist veidi üle 100km. Õppetund number üks – enne reisi vaata alati auto viimase detailini üle. See oli meil ausõna eile plaanis ka, aga plaaniks see paraku jäigi... Muide, kogu see trall läks meile maksma 10 Eurot. Edaspidi lähen ka Lahtisse rehve vahetama...

Oulusse saabusime orienteeruvalt 22 paiku. Mõningase ringisõitmise järel leidsime veidi Olust edasi peaaegu täiusliku telkimispaiga suisa privaatrannaga J. Ja uskumatult suure hulga sääskede ja muude sitikatega. Panime telgi üles, kokkasime endale mõnusa õhtusöögi ning nautisime rannakividel siidrit/õlut, hämmastavat vaikust (ükski lind ei laulnud) ning välkude sähvimist teisel pool jõge.

Just siis, kui olime otsustanud magamamineku kasuks, saabusid esimesed piisad ja seejärel tuul. Järgmiste sekunditega oli selge, et kui me mõlemad kohe telgile ei visku, lendab see lihtsalt minema. Telgil põlvitades vaatasin, kuidas tuule kiirus kasvas suisa silmnähtavalt ja puude ladvad liikusid maaga paralleelseks ning pidasin omaette aru, kas tuulel õnnestub meid ühes telgiga minema viia või ei? Seekord jäime siiski peale meie, aga veel hetk viivitust ja meie telk oleks kindlasti seda teed läinud. Pugesime võimalikult pisikesest praost telki ja järgmine pooltunnike möödus Rihol telgi tuulepoolses servas lesides ning minul samas servas püsti seistes ja tugikaari hoides, et telgi tuulepoolne osa võimalikult pingul oleks ega tuult alla võtaks. Just enne äiksetormi saabumist olime rääkinud viimase aja elu highlight’idest. Sellest sai vaieldamatult üks - täiesti ainulaadne ja väga äge kogemus.

Aga nii palju siis muidugi plaanitud rahulikust kaheksatunnisest unest. Kuna paar vaia ikkagi minema lendasid, hakkas tagaserv läbi laskma ning Rihol õnnestus veel natuke poolpaljalt õues raju käes kepselda ning telgivaiasid uuesti kinnitada. Õppetund number kaks – mitte kunagi ära kinnita telki isegi natuke lohakalt. Öö jooksul ärkasin veel mitu korda ning kobasin läbi telgi kõik servad juhuks, kui kusagilt läbi tuleb, sest raju kestis varaste hommikutundideni välja.

14.07.2010

Arvestades öist actionit ja eelmisi (liiga mitut) magamata ööd, oli ärkamine äärmiselt vaevaline. Vähemalt oli ilm täitsa mõnus - vihm oli kadunud, õhk soe ja isegi telk oli jõudnud peaaegu ära kuivada. Hommikust dušši asendas ujumine jões. Nüüd ainult kohvipott tulele ja uus päev võib alata!

10:33 istume autos ja ootame järjekordse ägeda vihmahoo lõppu. Telk vettib väljas. Õppetund number kolm – pärast ärkamist paki telk kiirelt kokku ning asu alles siis mine ujuma, keeda kohvi ja pese hambaid. Iseenesest mõista tegime vastupidi. Nii sai pildile ka natüürmort nukrast kurgipurgist ja pasteedikarbist liivasel, märjal prügikotil, mis enne vihma täitis piknikulina rolli. Mainitud asjapulki vihma saabudes päästa lihtsalt ei jõudnud.

Kui päike välja tuli, tegime suvalises kohas Kemi jõe ääres uue peatuse ja riputasime telgi ühes kõigi teiste nartsudega põõsastesse tuulduma, et mitte ülejäänud reisi seente sees elada. Edasine programm: traditsiooniline poro liha koos kartulipudru ja pohladega Rovanieemis, akrobaatilised etüüdid polaarjoonel ning siis edasi Norra suunas. Temperatuur 27 kraadi. Miks peaks keegi üldse suunduma suvepuhkust lõunasse veetma?

17:44 Esimene põder teel. Vahepeal jõudsime korjata peotäie puravikke. 18:57 Kaks järgmist põtra. Sealt edasi nägime erinevas suuruses ja vanuses põdrakarju teel ja tee ääres veel umbes miljon korda.

Selgus, et Norra täna siiski ei jõua, aga sellest pole midagi. Põhja-Soome on uskumatult ilus. Ööbimiskohta on päris keeruline valida kui iga kurvi taga on maaliline järv. Sedakorda otsustasime, et otsime ööbimispaigaks mõne jõeäärse koha, et proovida veidi ka kala püüda. Sõitsime Inarist mõnikümmend kilomeetrit edasi kohakesse nimega Väylä, mis asub serva pidi samuti Inari järve ääres ja meil õnnestus leida tõesti lahe ööbimiskoht. Kalastasime kella kaheni öösel...või päeval...päikse järgi vaadates vahet pole. (Praegu on hommik ja ausalt öeldes on hetkel pimedam kui kell 2.00). Aga noh, kala me seekord ei saanud. Proovime varsti uuesti.

Sellesama teega, mis meie ööbimiskoha juurde tõi, oli veel üks päris huvitav seik. Kui peateelt ära pöörasime, nägime esimese asjana silti, mis teavitas kellaaegadest, millal toll on avatud. See tekitas mõnevõrra segadust, sest Norra piirini on veel umbes 100km või pisut rohkemgi. Selgus tekkis kaarti vaadates: See väike tee viib piki Inari järve kallast tõesti Norrani välja. Probleem on ainult selles, et kuna ümberringi on soised alad ja ühtegi kõrvalteed ei ole, siis on ainus võimalus tagasi sõita. Päris nutune kui sõidad maha 100km käänulist teed ja siis avastad ups, toll suleti õhtul kell kaheksa.

15.07.2010

Täna hommikul sai esimese asjana kokku pandud telk J. Joome hetkel kohvi ja nüüd pole vihma muidugi kusagil näha (eile õhtul mingil ajal teel sadas jälle väga kõva padukat). Muide, väga mõnus on vahelduseks 33-35-kraadisele ilmale ärgata telgis mittekeemistemperatuuril. Termomeetrit veel vaadanud ei ole, aga õhu järgi võiks arvata, et on kusagil 15 kraadi. Ideaalne.

Norra. Vaated fjordidele on mudidugi võimsad. Väga isegi ei pinguta, et pilte teha – karta on, et neid vaateid tuleb veel umbes täpselt mustmiljon. Sellegipoolest on sõit Nordkappi muljetavaldav – kümnete kilomeetrite kaupa täiesti inimtühja, väga maalilist rannikut.

Õhtu. Oleme jumalast hüljatud paigas – Nordkapis (Euroopa kõige põhjapoolsem punkt). Selleks, et siia jõuda, maksime kõigepealt tee peal – in the middle of nowhere- 192 Nok’i. Teist varianti ei olnud – oleks pidanud nii umbes 50km tagasi sõitma, sest kõrval- ja ümbersõiduteed puuduvad. Noh, ja siis meie teine vaieldamatu highlight – selleks, et Nordkappi siseneda ja kaljult Põhja-Jäämerd vaadata, tuli maksta 235 Nok’i per nuppi. Nüüd istume autos ja joome rummi, sest midagi muud siin teha ei ole – ümberringi on lage väli ja treilerid. (Kõik meie emotsioonid Nordkappi osas võtab kokku selle peatüki lõpus olev pilt). Mis rummi puutub, siis õppetund number x+n – Norra piiril ei kontrolli sind keegi. Ehk siis kahe õnnetu rummipudeli asemel oleksime siia kaasa võinud võtta oluliselt rohkem. Jaheda ilmaga istub rum vaieldamatult paremini kui õlu. 235.- Nokine pilet annab võimaluse Nordkapis veeta 48 tundi. Päris täpselt ei saa küll aru, miks ükski hing peaks siin nii kaua tahtma olla – maja sisaldab kahte baari/restorani (väikse 0,2l „traditsioonilise“ shampuse hind on 145 Nok’i), kabelit, suveniiripoodi ja kino. Ümberringi on trööstitu lage väli – ei kivisid, ei puid. Väljas on 7 kraadi sooja, kesköist kuulsat päikest ei kusagil ja puhub vinge tuul.

16.07.2010

Täna võtsime suuna lõunasse. Peale mõnusat merevaatega einet sebisime ennast teeäärses kämpingus dušši alla. Kämpingus oli meie esimene kokkupuude sellega kui ükstapuha on Norrakatel nii turistidest kui peenrahast. Mündid, mida läksime vahetama, visati ilma vaatamata kassasse ja vastu anti suvaline kogus žetoone (dušši tarvis).

Puhas olla on tore. See tunne oli juba muutumas üsna ähmaseks mälestuseks. Teel Altasse peatusime mägijõe ääres , et vaateid imetleda ja korraks ka sellest jõest proovida, et ehk näkkab. Näkkas küll. Näkkas kalastusinspektor, kes tuli ja konfiskeeris meie õnge. Oleks ilmselt ka trahvi teinud, aga Riho tegi juhmi näo pähe ja teatas, et ta on Eestist ega tea millestki midagi J. Papi teatas selle peale, et õnge saab tagasi Hammersmiti politseijaoskonnast siis, kui oleme ostnud 5000Nok’i maksva litsentsi. Muidugi. Selline highlight siis tänases päevas – ei saa just öelda, et seni sündmustevaene reis oleks olnud. Aga järgmisest supermarketist tuleb ilmselt uus õng osta...

Kolmas ööbimispaik, mida täna kaalusime, jäi lõpuks ka sõelale. Mõnus mägijõeäärne plats miljonivaatega lumistele mägedele. Olemas isegi lõkkeplats, laud ja pingid ning tualett (paberiga!). Läheduses paiknenud kalastajatest naabrid rääkisid, et meil olevat üle väga vedanud – kivid, mis takistasid sellele paigale ligipääsu, olevat nimelt eemaldatud just täna. Ehk siis olime kõige esimesed, kes sellesse mõnusasse telkimiskohta üldse autoga ligi pääsesid. Aga noh, arvestades meie tänast õngedraamat, on see minu arust ainult õiglane. Päris nukker oli jõe ääres ilma õngitsemata olla. Samas, kõik need kalamehed ja –naised, kes meie ööbimiskohast õhtu ja öö jooksul läbi käisid, ei olnud keegi ühtegi kala saanud.

Ja veel...tundub, et polaarjoonest lõunas läheb päris raskeks...graafik on sujuvalt tiksunud öösse selle arvestusega, et ka siis on valge ja saab kõiki asju teha - isegi raamatut lugeda.

17.07.2010

Uus päev tervitas meid taas kord suveajas. 20 kraadi ja sinine taevas. Ja seda sadu kilomeetreid ülevalpool polaarjoont. Tegelikult on see isegi päris raske – ma arvan, et ma ei suuda kunagi kõiki neid pilte ära töödelda, mis ma siin teinud olen ja kindlasti veel teen – miljoni dollari vaated on tõesti igal meetril. Täna loodame välja jõuda Tromsosse, et sealt siis laevale minna. Eks näis, kas läheb õnneks ka. Seni oleme oma planeerimises suhteliselt pohhuistid olnud ja lisaks ülikallile Nordkapile ja looduslikele miljonivaadetele midagi eriti nautima pole jõudnud.

Tänasesse päeva mahtus ka 2 praamisõitu. Mõlemad väga mõnusad ja üldsegi mitte kallid. Umbes samas hinnaklassis, mis vast Virtsu-Kuivastu. Väidetavalt doteerib riik praamiliiklust väga korralikult. Tõsi, see on ka üsna loogiline arvestades, et isegi põhimaanteedel tuleb aeg ajalt teatud lõike praamiga läbida.

Tromso. Mittemidagiütlev koht. Sadamat otsisime oma tunnikese. Laevad käivad sisse-välja, aga keegi midagi ei tea – mis kell laev läheb, kuhu viib või kui palju maksab. Üldse tundub sedamoodi suhtumine siin valdav olevat. A la „mind tõesti ei huvita, kas sa, turist, tahad oma raha meile jätta või ei – meil on seda niigi küllalt“. Teenindajad ei ole kunagi ebaviisakad – neil on lihtsalt rahast savi.

Õhtueine rämpstoidu näol maksis orienteeruvalt 500 eeku. Sisaldas „kebabi“ (mis tegelikult tundus rohkem küpsetatud pasteet) friikartulitega, kahte cocat ja ühte burgerit samuti friikartulitega. Toitu, kui seda nii võib nimetada, oli kohutavalt palju... maitseelamus jäi kusagile nulli kanti.

Nüüd on jäänud veel 1,5h oodata, et selgeks saada, kas ja mis raha eest laevale pääseme (vahepeal jõudsime lähedalasuvast hotellist välja uurida, et laev tõepoolest õhtul tuleb, aga palju maksab pilet, kas seda üldse saab, kus müüakse või kuidas laevale saab, ei osatud endiselt öelda). Tahaks väga loota, et see meil ikkagi õnnestub ja me ei pea hakkama Tromsost mandrile tagasi sõitma.

18.07.2010

Lõpuks, veidi enne südaööd, saabus laev. Laeva järgi vaatasime, kuhu minna tuleb, sest mitte üks silt ei viidanud, kust võiks pääseda laevale või kus müüakse pileteid. Ka kohapeal saime mitu korda edasi-tagasi koperdada enne kui selgus, et pileteid saab osta laevast seest. Hästi. 1600 Noki eest lunastasime pileti Harstadti endale ja autole. Elu kõige kallim kohting :). Näis, kas asi ka seda raha väärt saab olema.

Laevapiletil sai minust selleks õhtuks Kellen Kalbrt. Et sellest pilti teha, laotasime ootejärjekorras seistes piletid auto kapotile. Ja sinna need meist jäidki... Ehk siis laeva sõites vaatas piletikontroll meid veidi kaastundliku muigel näoga ning kapotilt kontrollimiseks pileteid võttes tõstis julgustavalt pöidlagi püsti. Mõned tunnid hiljem tundis ta meid laevas kenasti ära... Kahest idioodist, kes piletid püüdlikult kapotile valmis panid, räägitakse ilmselt selles laevas nüüd mõnda aega legende.

Autod pääsesid laeva muide liftiga. Sisse pääses laeva küljelt ja selleks, et üldse liftile sõita, tõmmati lahti kai ääres oleva kuuri uksed, et kuurialust ruumi manööverdamiselks kasutada. Vot nii on heaoluriigis asjad korraldatud.

Sõit ise oli aga tõesti kogu raha väärt. Vähe sellest, et fjordide vahel on ilus – kuna oleme endiselt ülevalpool polaarjoont, saime nautida nö „midnight sun’i“. Ehk siis päike piilus pilve tagant kogu öö. Laotasime oma magamiskotid laeva tekile rannatoolidele, segasime endale rummikokteilid ja nautisime ööd ja päiksepaistet. Ihuüksi, sest enamik inimesi pussas sel ajal kajutites (laev läks välja pool 2 öösel). Midagi romantilisemat on päris raske ette kujutada...

Hommik ja Harstadt tervitasid meid paraku vihmaga. Seetõttu otsustasime Lofoodid vahele jätta ja mandrile tagasi suunduda, et vihmase ilmaga võimalikult suure maa lõuna suunas sõita. Nii on peale imeilusat ööd olnud tänase päeva highlightideks dushi võtmine kämpingus (kusjuures pärast paaripäevast murjanielu suudab üks värskendav dušš tõesti päeva ilusaks teha) ja mägedelt alla voolavad veejoad, mis on tänu lakkamatule vihmale väga võimsad. Miljonivaated jäävad täna paraku paksu ja madala pilvekatte varju ja neid tuleb pigem aimata. Täna oli ühtlasi meie teine kord pilvedes sõita. Sõna otseses mõttes :).

19.07.2010

Hommik tervitas meid taas vihmaga. Tuleb tunnistada, et oleme telgi kokkupanemises saavutanud kõrgema pilotaaži - ilma probleemita suudame alustelgi pealiskatte all kuivalt kokku panna nii, et autos on ainult õige pisut juustuhaisu.

Tänane plaan näeb ette Gronligrotta koopa külastust ja siis sõitu nii kaugele Trondheimi suunas kui vähegi võimalik, et sealt edasi siis kõige kuulsamatesse fjordidesse suunduda.

Mainitud koobas, mis pidavat olema kõige populaarsem Skandinaavias, hämmastas meid taas kord Norrakate pohhuismiga – koopas ei olnud absoluutselt mitte mingit julgestust ega korralikku teeradagi. Grupp turnis libedatel kividel täpselt nii, nagu jumal juhatas – tahad, kuku maa-alusesse jõkke, tahad, kao koopa labürintidesse ära. (Kommentaariks olgu öeldud, et kui arusaam Norrakate pohhuismist meieni jõudis, märkasime seda igal pool mujalgi suisa hämmastavas koguses). Koobas ise oli päris lahe, aga Euroopa suurematele karstikoobastele ja kaevanduskäikudele jääb muidugi mäekõrguselt alla. Sinna viiv tee oli omamoodi ekstreemne kogemus – suvaline kruusatee, mis läks kohati 35-40 kraadise nurga all serpentiinina mäkke üles. Ja sinna üles muide vinnasid ennast ka mitmed Norra teedel vuravatest lugematutest karvanidest. Usun siiralt, et kui me kord tagasi Eestis oleme, ei taha ma ikka väga pikka aega ühtegi matkabussi või karavani näha.

Kuna peale koopakülastust vihma ikka veel sadas, otsustasime sõita lõunasse nii kaua kui jaksu on. Arvestades, et hommikupoole olime taas kord ületanud polaarjoone, oli sedakorda lootus ka pimedat aega näha. Tegelikult osutus sõit üheks selle päeva highlightiks. Väga mõnus oli hämaras mööda tühje teid pikki Norra orge sõita. Erandiks ülehelikiirusel sõitvad ja väga eredalt valgustatud rekkad. Veidi enne kahte jõudsimegi lõpuks Trondheimi külje alla ja hiilisime ööpimeduses tasuta sisse ühte teeäärsesse kämpingusse, sest mujale lihtsalt minna ei olnud.
Meie hulgast lahkunud asjade nimistusse lisandus täna lisaks rehvirõhu andurile ja Riho isa õngele veel ka üks minu auto numbriplaatidest. Nüüd siis liigume ringi nagu pätid – üks plaatidest on must.

20.07.2010

See hommik algas päiksepaiste ja blondi hetkega. Suundusin kämpingu dushiruumidesse pesema, kaasas kaks 10-kroonist münti sooja vee tarbeks. Visa järjekindlusega toppisin mõlemad mündid automaati mõtlemata sellele, et võibolla oleks mündid retseptsioonis hoopiski zetoonide vastu tulnud vahetada. Tulemus: pesin ennast jääkülma veega. Noh, mis seal ikka – let the day begin! Statoilist kütus, kohv ja saiakesed ja Vestlandet – here we come.

Kõigepealt võtsime suuna Trollveggenile – miljonivaadetega orule, et seejärel sõita 1800m serpentiini mööda üles Euroopa kõrgeimast kaljuseinast mööda misiganes Trollide teekonda. Jälle miljonivaade.

Triljonivaade saabus Geirangenfjordis. Seda muljet on päris raske kirjeldada. Võibolla ehk isegi võimatu – peab ise nägema. Sellest, mis mastaapidega on tegemist, annavad aimu vaid laevad ja purjekad, mis pisikeste täppidena alt fjordist paistavad (juures olevalt pildilt paistev laev on tegelikult suur kruiisilaev - fjordis seilavaid purjekaid nägime isegi pingutusega, rääkimata siis nende pildile saamisest). Vaateplatvormi juures olevas parklas toimus samal ajal võistlus „minu pidurite kärsahais on vängem kui sinu oma“. Serpentiinidest hakkab ka vaikselt okse peale tulema. Esimese päeva järel.

Laevasõitude skoor: 4

21.07.2010

Ikka veel sajab. Tundub, et inimesed rääkisid tõtt kui ütlesid, et fjordides kogu aeg sajab. Hämmastav. Ja oleks siis veel, et seenevihma. Ei, korralikult ladistab. Magame lõunani, sest soojast telgist lihtsalt ei raatsi välja vihma kätte minna. Viimase ööbimispaiga osas läksime sel korral kergema vastupanu teed ja otsustasime leppida ühe ametliku peatumisplatsiga järjekordse fjordi ääres. Vaade oli sellegipoolest jälle imeline. Otse telgiuksest – nagu ikka. Siinkohal järjekordselt müts maha Erkka telgi ees, mis pidas öö otsa sadanud vihmale kenasti vastu.

Meeleolu käib vihma needmisest hüsteeriliste naeruhoogudeni selle üle, et tänu vihmale on tagaiste ühtlaselt juustusektsiooniks kujunenud. Mingil hetkel tekkis plaan võtta tahaistmele hääletaja ainuüksi sellepärast, et vaadata, kui kiirelt ta seal lämbub.

Vihma sajab nii palju, et enam ei jaksa isegi miljonivaateid nautida, kuigi need on endiselt lummavad. Kui päike ka väljas oleks... Serpentiine mööda pole ka mõtet sõita, sest pilved on nii madalal (ja mitmes kihis), et kui üles jõuad, näed alla paarkümmend meetrit ja siis on tihe valge pilv. Pilves olemise skoor on tänaseks vähemalt 10 peal.

Kogu selle nigela ilma tulemusena otsustasime, et lõunasse välja me ei sõida ja broneerime endale laevapiletid reedeks. Ehk siis tasapisi võtamegi suuna kodupoole tagasi. Loodetavasti on väljaspool fjorde vähe parem ilm ja saame vähemalt telgi kuivama panna, et õhtul kusagil jälle magada oleks. Küllap lõunasse jõuame ka teinekord. Igal juhul tahaks siia veel tagasi tulla.

Ükspäev võtsime endale plaani, et enne me Norrast minema ei lähe kui oleme kose/joa/milleiganes all käinud. Noh, viimane aeg siis... Sobiv juga leidus ühes järjekordses imeilusas fjordis. Jätsime auto alla tee äärde ja koorisime maha kõik üleriided. Selga jäi kilekas, allapoole sai keeratud käterätt ning jalga tennised/matkasaapad. Sobiva kohani, kust vesi piisavalt kõrgelt langes, oli ronida hea mitukümmend meetrit. Möödasõitvatele autodele võis avaneda üsnagi veider vaate, kuidas kaks paljaste säärtega käterätti keeratud selli mööda kive mäe otsa ronivad. Õhutemperatuur muide oli 14 kraadi. Iseenesest tegi see külma kose alla minemise isegi lihtsamaks. Kogemus ise oli kogu vaeva väärt ja ülevalt avanes tõesti lummav vaade. Teisipidi alla tulles sai jalgupidi ära käidud ka fjordi rohelises vees. (Vesi muide on fjordides tõesti väga väga roheline ja paistab läbi ilmselt üsna mitu meetrit – kuna see on nii puhas, siis on põhja kaugust raske hinnata).

Laevasõitude skoor tänase seisuga 5. Kui välja jätta Stockholm-Tallinn, siis sellega peaks asi ka piirduma.