Norra - miljoni miljonivaate maa. Esimene päev 13.07.2010

Soome. Tere puhkus. Laevast saatsin kolleegidele veel viimased paberid ja nüüd on puhkus tõesti lõpuks käes.

Helsingist suund esialgu Lahtile. Peale esimest sadat kilomeetrit teatas rehvirõhu andur, et ühes rehvis on rõhk liiga madal. Mis seal ikka – suundusime lähimasse bensukasse rehvi kontrollima... Korgi mahakeeramisel lahkus koos korgiga ka pool ventiili. Nojah. Nii palju siis probleemivabast puhkusest. Nagu ikka, ilmnevad hädad autoga kohe esimesel päeval (ja ühelgi korral mitte enne...ja muidugi mitte ka pärast). Kulgesime siis mööda kiirteed teosammul Lahtisse, Peugeot’i teenindusse. Tulid, vaatasid: „jaa, halb-halb, see oleks tõesti vaja välja vahetada, aga meie teid täna võtta ei saa“ (teenindus oli sealjuures inimtühi). „Minge suvalisse autoremondi töökotta.“

Olgu. Mõeldud, tehtud. Suvalises autoremonditöökojas, kuhu GPS meid juhatas, öeldi täpselt seda sama, aga vähemalt oskas vähe soravama inglise keelega sell (ärgem unustagem, et me mõlemad oleme Tartust ja seetõttu soome keelt ei räägi) meid ümber nurga ühte kummiboxi juhatada. Seal uuriti asja ja lõpuks, anduri kaduga, see ka enam-vähem korda saadi. Vahepeal oli kulunud 2 meeldivat tundi 35-kraadises Lahtis. Sõidetud päevasest 600km plaanist veidi üle 100km. Õppetund number üks – enne reisi vaata alati auto viimase detailini üle. See oli meil ausõna eile plaanis ka, aga plaaniks see paraku jäigi... Muide, kogu see trall läks meile maksma 10 Eurot. Edaspidi lähen ka Lahtisse rehve vahetama...

Oulusse saabusime orienteeruvalt 22 paiku. Mõningase ringisõitmise järel leidsime veidi Olust edasi peaaegu täiusliku telkimispaiga suisa privaatrannaga J. Ja uskumatult suure hulga sääskede ja muude sitikatega. Panime telgi üles, kokkasime endale mõnusa õhtusöögi ning nautisime rannakividel siidrit/õlut, hämmastavat vaikust (ükski lind ei laulnud) ning välkude sähvimist teisel pool jõge.

Just siis, kui olime otsustanud magamamineku kasuks, saabusid esimesed piisad ja seejärel tuul. Järgmiste sekunditega oli selge, et kui me mõlemad kohe telgile ei visku, lendab see lihtsalt minema. Telgil põlvitades vaatasin, kuidas tuule kiirus kasvas suisa silmnähtavalt ja puude ladvad liikusid maaga paralleelseks ning pidasin omaette aru, kas tuulel õnnestub meid ühes telgiga minema viia või ei? Seekord jäime siiski peale meie, aga veel hetk viivitust ja meie telk oleks kindlasti seda teed läinud. Pugesime võimalikult pisikesest praost telki ja järgmine pooltunnike möödus Rihol telgi tuulepoolses servas lesides ning minul samas servas püsti seistes ja tugikaari hoides, et telgi tuulepoolne osa võimalikult pingul oleks ega tuult alla võtaks. Just enne äiksetormi saabumist olime rääkinud viimase aja elu highlight’idest. Sellest sai vaieldamatult üks - täiesti ainulaadne ja väga äge kogemus.

Aga nii palju siis muidugi plaanitud rahulikust kaheksatunnisest unest. Kuna paar vaia ikkagi minema lendasid, hakkas tagaserv läbi laskma ning Rihol õnnestus veel natuke poolpaljalt õues raju käes kepselda ning telgivaiasid uuesti kinnitada. Õppetund number kaks – mitte kunagi ära kinnita telki isegi natuke lohakalt. Öö jooksul ärkasin veel mitu korda ning kobasin läbi telgi kõik servad juhuks, kui kusagilt läbi tuleb, sest raju kestis varaste hommikutundideni välja.