Lyon meenutas mulle natuke Prahat. Mitte niivõrd arhitektuuri, kuivõrd oma küngaste ja parkide ja ka mäe otsas oleva torni poolest :). Selline inimsõbralik paik. Hästi sobiv noortele ja tudengitele. Miljon kohta, kuhu oma piknikukorvi või õllepudeliga istmik maha toetada. Rääkimata ülisuurest linnapargist. Puudub küünarnukitunne (erandiks raudteejaam) - igal pool on ruumi ja pole rahvamurdu.
Kuna kesklinna majad on kokkuleppeliselt värvitud vaid soojades toonides (oranžid, beežid, kollased jms), siis lisab see linnale soojust juurde. Paraku peale värvide ilmselt ehituste püstitamise üle linnavalitsusel kontroll puudub, sest praktiliselt kõik vaated on ära rikutud just kõige kõrgematesse punktidesse ehitatud koledate 70-80 aastate karpide poolt. Täpsemalt saab vaadata siit.
x x x
Esimene mulje: kitsad tänavad, tihti mägised ja täis taevatreppe, pealtnäha mõnusad väiksed restod, kõnniteega ja tänavad samas tasapinnas.
x x x
Metroo on puhas, suur ja vaikne. Ja kunagi pole trügimist. Metroo pilet muideks on Lyonis kallim kui Pariisis. Samas on erinevate piletite valik suurem. Ehk siis on võimalik osta ka 2-tunni ja päevapiletit. See viimane on eriti mõistlik asi.
Kuna linn on mägine, siis 2 metrood on hammasratastel ja toimivad funikulööri põhimõttel.
x x x
Lyon on täis vingeid seinamaailnguid. Selle kohta leiab raamatupoodidest isegi eraldi raamatuid. On nii tavalist graffitit kui väga detailseid maalinguid kogu seinte ulatuses nagu paaril pildil on näha siin.
x x x
Õhkkond on täpselt nii, nagu mulle kirjeldati - inimesed on sõbralikumad ja kõik on rohkem "oma".
x x x
Lyon on Prantsusmaa kokanduspealinn. Mis põhimõtteliselt tähendab seda, et siin on üle mõistuse palju restorane, mis on Pariisiga valdavalt samas hinnaklassis. Lyoni ja selle ümbruse kööki silmas pidades jääb mulle natuke arusaamatuks, miks kokanduspealinna tiitel just sellele kohale on antud. Piirkonna köök nimelt on ülirasvane (sakstlaste rammusad suured praed kahvatuvad Lyoni rasvaroogade kõrval). Raske on kujutada midagi veel rasvasemat kui siinsed õlis/rasvas ujuvad toidud.
Lisaks on siitkandist pärit ka absoluutselt kõige jälgim toit Prantsusmaal - kõikvõimalikut vorstikesed ja muu, kuhu on ära kasutatud sea sisikonna ülejäägid (soolikad ja igasugused muud jälgid asjad, mille peale mõistus isegi ei tule). Vaatad - oo, šnitsel! Lööd hambad sisse ja tunned, kuidas midagi kriuksub, midagi lurtsub ja midagi prõksub. Ja hambad lähevad ainult sisse, mitte läbi. Öäkk.
x x x
Linna park - hiigelsuur Tete d'Or oma loomaaia, söögikohtade, tiigi ja karussellidega meenutab täpselt omal ajal Mary Poppinsist loetud pühapäevaseid pargiskäike, kus sulle jalutavad vastu õhupallimüüjad ja taustaks saadab karusellilt tulev muusika.
Vot selline on siis Lyon.
Tuesday, March 10, 2009
Monday, March 9, 2009
TGV
Midagi teha ei ole. Pariis-Lyon TGV jättis nii kõva mulje, et on vaja sellele väike eraldi peatükk pühendada.TGV-ga olen varemgi sõitnud - on kiire ja äge, aga Pariis-Lyon-Marseille lõik on kõige kiiremate rööbaste ja rongidega Euroopas ja no see on tõesti elamus omaette. Lisaks on seal sõitvad TGV-d kahekordsed.
Kui rong linnast välja sõites kiirust kogus, tekkis juba tunne, et oh - äge! Seadsin ennast üleval restos mõnusalt sisse, et hakkan ümbritsevat loodust jälgima. Ja siis, ca pool tundi peale jaamast lahkumist, tehti järsku kiirendus ja kõigist lähematest raudteeäärsetest objektidest said eri värvi horisontaaltriibud. Nii palju siis loodusest...
Kahe linna vaheline distants on ca 460 kilomeetrit ja rong läbib selle vahemaa kahe tunniga. KAHE TUNNIGA! Lisaks tuleb selle aja sisse arvestada linnadesse sisse- ja väljasõidud ning isegi üks peatus tagasiteel (kuna ükski teine rong tollesse kohta ei sõida, siis peatub TGV konkreetses pommiaugus keset mittemidagit).
TGV rekordkiirus (erirong - lühike, tühi jne) Pariis-Lyon vahelisel raudteel on 574,8km/h. Tavalise, rahvast täis kahekordse rongi tippkiiruseks on 320km/h ja kiiremates kohtades nad üldiselt ka üle 300km/h sõidavad. Tekib selline natuke lõbustuspargi tunne :). Ja autode uimamist kiirteel on ka päris lõbus vaadata.
No ja kui sul riigis on sellised rongid, siis pole ime, et Matthieu minu käest kunagi küsis (teemaks oli Tartu-Tallinn maantee ja sealne liiklus), et aga miks ma rongiga ei sõida - need on ju palju kiiremad :). Selle peale võtsin rahulikult tubli 5 minutit naermiseks...
Thursday, March 5, 2009
õpetajate ja lapsevanemate "speed dating"
Meenus veel üks huvitav seik kohalikust elust-olust.
Nimelt, siinsetes koolides ei eksisteeri sellises stiilis lastevanemate koosolekuid nagu meil. Eks õpetaja jutule on ikka võimalik pääseda ka erandkorras, aga lastevanemate koosolekute asemel toimuvad 2x aastas õpetajate ja lapsevanemate kohtumised, mis on täielikult üles ehitatud kiirkohtingute süsteemile. Vestluseks ühe õpetajaga on sul aega 5 minutit. Siis käib vabrikuvile ja monotoonne hääl teatab valjuhääldist, et aeg on läbi ja tuleb minna järgmise õpetaja juurde. Võeh.
PS: Garaazhi ust (vaata esimese veebruari postitus) ei ole ikka veel ära parandatud. Täpselt tüüpiline näide siinse teenindussektori tööst.
Nädalavahetusel oli markantne seik ka kiirtoidurestoranis, kus tsikk kallas meile valed joogid ja märkuse peale, et Coca Zero asemel oli soov saada shokolaadijäätise kokteili (ei, need sõnad ei ole ka prantsuse keeles sarnased), nähvas tsikk vastu, et ise olete süüdi ja ütlesite valesti! ning jalutas selle peale tükk aega leti taga ringi enne, kui meie tellimust õigesti täitma asus.
Nimelt, siinsetes koolides ei eksisteeri sellises stiilis lastevanemate koosolekuid nagu meil. Eks õpetaja jutule on ikka võimalik pääseda ka erandkorras, aga lastevanemate koosolekute asemel toimuvad 2x aastas õpetajate ja lapsevanemate kohtumised, mis on täielikult üles ehitatud kiirkohtingute süsteemile. Vestluseks ühe õpetajaga on sul aega 5 minutit. Siis käib vabrikuvile ja monotoonne hääl teatab valjuhääldist, et aeg on läbi ja tuleb minna järgmise õpetaja juurde. Võeh.
PS: Garaazhi ust (vaata esimese veebruari postitus) ei ole ikka veel ära parandatud. Täpselt tüüpiline näide siinse teenindussektori tööst.
Nädalavahetusel oli markantne seik ka kiirtoidurestoranis, kus tsikk kallas meile valed joogid ja märkuse peale, et Coca Zero asemel oli soov saada shokolaadijäätise kokteili (ei, need sõnad ei ole ka prantsuse keeles sarnased), nähvas tsikk vastu, et ise olete süüdi ja ütlesite valesti! ning jalutas selle peale tükk aega leti taga ringi enne, kui meie tellimust õigesti täitma asus.
Turistiks Pariisis
Ilm kisub kevadesse ja nii ongi blogipidamine soiku jäänud. Aga no tõesti - tasapisi saabub aeg, kus on siin tõesti parem olla kui Eestis. Ilma osas siis. Läinud nädalavahetusel oli laupäeval näiteks +17 ja T-särgiga rõdul päikest võttes hakkas lihtsalt palav. Aknaalune põõsas on ka juba esimesed rohelised lehed oksa seest välja punninud... Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.
Paar nädalat tagasi käisin kahel nädalal järjest ühel või teisel põhjusel siin turistiks. Juba sada korda nähtud asjade kõrval sai ära vaadatud kogunisti 4 vaatamisväärsust, kuhu ma seni veel jõudnud ei olnudki. Noh, kahte neist ei pääse ka väga lihtsalt.
Hakkame siis otsast. Kõigepealt Madeleine'i kirik. Ei näegi välja nagu kirik. Rohkem nagu tempel. Millegipärast olen alati arvanud, et sissepääs on tasuline ja selle taha asi ongi jäänud. Kahjuks olen mats ja enamasti kiriku vaatamise eest 8-10 eurot välja käia ei raatsi. Sel korral, kuna aega oli üle, mõtlesime, et lähme kontrollime igaks juhuks. Selgus, et on ikka tasuta. Kasutasimegi siis juhust.
Kirik on ehitatud 18-19 sajandil. Ehitamise jooksul tehti ettepanekuid, et sellest hoopis parlamendihoone, pank või Napoleoni armee tempel teha. Sai siiski kirik. Kiriku muudavad eriliseks seda ümbritsevad 36 korintose sammast. Seest üldiselt kirik nagu kirik ikka - kui neid siin massidena vaadata (kõik muidugi väga kenad nii seest kui väljast), siis lõpptulemusena muutud nende välimuse suhtes ikka üsna tuimaks.
Järgmisena veel üks kirik :). Sainte-Chapelle. Sissepääs sinna on tasuline (8 Euri) ja kuna järjekord nii justiitspaleesse, Conciergerie'sse kui ka Sainte-Chapelle'i on sama, siis on see tavaliselt talumatult pikk. Et ilm oli aga nii vastik, et see oli isegi enamiku turiste eemale peletanud, läks meil õnneks.
Osad nimetavad juba 13 sajandil valminud ja originaalkujul praktiliselt täielikult säilinud kirikut üheks läänemaailma suurimaks kultuuriväärtuseks. Eelkõige tuntud oma vitraažhakende poolest, millest paljud on samuti algsel kujul säilinud. Kuna 13 sajandil asus praeguse justiitspalee ja Conciergerie ruumides kuningapalee, siis Sainte-Chapelle ehitatigi kuninga käsul tema isiklikuks kabeliks. Kabeli teisele korrusele (kus on kuulsat vitraazhaknad), viis otsetee kuninga ruumidest. Teisele korrusele lihtrahvas tol ajal üldse ei pääsenudk. Pildil siis ka väike ülesvõte vitraazhaknast. Kahjuks on nii see kui järgnevad pildid tehtud telefoniga, sest targa turistina jätsin ma tol päeval fotoka koju.
Järgmiseks kohaks Hotel de Ville ehk raekoda. Üks mu lemmikhooneid Pariisis. Väidetavalt on sinna spetsiaalselt tuurile üldse väga raske pääseda. Minu õnneks võttis tuttav giid mu oma grupiga lihtsalt kaasa. Ja peab tunnistama, et raekoda oli seest täpselt sama äge, nagu väljast. Noh, minu maitse kohaselt.
Raekoda on praegusel kujul pärit alles 19 sajandi lõpust. Ehitati üles peale seda, kui revolutsionäärid selle enam-vähem maatasa tegid. Sisekujunduses on paljuski järgitud Versailles lossi. Juuresolev pilt on vastuvõtusaalist, mis on tehtud Versailles' peeglite galerii järgi. Väga palju on näha nii riigi kui linna vappe ja sümboolikat.
Põnevam kui see lühike ajalugu, on hoopis linna administratsioonis töötav bürokraatide mass. Lisaks Hotel de Ville'le, mis on linnapea asjupaik, on Pariisis veel 20 väiksemat raekoda ja linnavalitsust - iga linnaosa kohta üks. Selles konkreetses majas töötab 1000 (!) inimest. Üldse aga linna administratsioonis kokku 50 000!!!!!!!!!! inimest. Ehk siis põhimõtteliselt iga paberilehe ja pliiatsi liigutamise jaoks keegi.... Täpselt hea näide siinsest bürokraatiamaailmast.
Panen siia pildi ka Pariisi vapist (meeldiva aknapeegeldusega :). Pariisi ametlikud värvid on siis sinine ja punane. Laevuke vapil on pärit keskajast ja sümboliseerib veekaupmehi. Siin pildil on näha vapp oma täiel kujul - koos sinna juurde kuuluva 3 ordeniga (Auleegioni orden, sõjarist ja vabastuse orden). Prantsuse trikoloori 2 värvi on võetud kasutusse justnimelt Pariisi värvidest, millele siis on lisatud kuninga värv, mis on valge.
Viimaseks vaatamisväärsuseks oli Luxembourg'i aias asuv Louxembourg'i palee, kus praegu asub senat ehk siis prantsuse ülemkoda. Palee sai valmis 17 sajandil ja ehitati algselt Henri IV lese paleeks. Algsel kujul on säilinud vaid üks ruum. Sellegipoolest on suur osa ülejäänud ruumidest hiljem ikkagi Napoleoni poolt kulda ja karda täis topitud.
Vahepeal kasutati paleed vanglana ning II MS ajal oli seal saksa õhujõudude peakorter. Nüüd siis prantsuse ülemkoda.
Ülemkojas on veidi üle 300 liikme. Aga üldiselt oli nii igava jutuga kohalik giid, et sel ajal, kui ülemkojast rohkem räägiti, olin appi võtnud oma viimased jõuraasud, et eemale ajada vägisi pealetükkivat und. Istungite saal oli sellegipoolest vinge. See siis ka pildil näha. Pildilt jäävad välja võimsad rõdud (2 korrust), kust siis on võimalik istungeid jälgida ja kus olles tekib tunne, et oled sattunud ooperisse.
Panen siia lõppu ühe pildi veel ka Napoleoni troonist, mis samuti ülalmainitud palees vaatamiseks välja on pandud. Peaks olema täpselt sellisel kujul nagu siis, kui Napoleoni istmik seda kulutas.
Paar nädalat tagasi käisin kahel nädalal järjest ühel või teisel põhjusel siin turistiks. Juba sada korda nähtud asjade kõrval sai ära vaadatud kogunisti 4 vaatamisväärsust, kuhu ma seni veel jõudnud ei olnudki. Noh, kahte neist ei pääse ka väga lihtsalt.
Hakkame siis otsast. Kõigepealt Madeleine'i kirik. Ei näegi välja nagu kirik. Rohkem nagu tempel. Millegipärast olen alati arvanud, et sissepääs on tasuline ja selle taha asi ongi jäänud. Kahjuks olen mats ja enamasti kiriku vaatamise eest 8-10 eurot välja käia ei raatsi. Sel korral, kuna aega oli üle, mõtlesime, et lähme kontrollime igaks juhuks. Selgus, et on ikka tasuta. Kasutasimegi siis juhust.Kirik on ehitatud 18-19 sajandil. Ehitamise jooksul tehti ettepanekuid, et sellest hoopis parlamendihoone, pank või Napoleoni armee tempel teha. Sai siiski kirik. Kiriku muudavad eriliseks seda ümbritsevad 36 korintose sammast. Seest üldiselt kirik nagu kirik ikka - kui neid siin massidena vaadata (kõik muidugi väga kenad nii seest kui väljast), siis lõpptulemusena muutud nende välimuse suhtes ikka üsna tuimaks.
Järgmisena veel üks kirik :). Sainte-Chapelle. Sissepääs sinna on tasuline (8 Euri) ja kuna järjekord nii justiitspaleesse, Conciergerie'sse kui ka Sainte-Chapelle'i on sama, siis on see tavaliselt talumatult pikk. Et ilm oli aga nii vastik, et see oli isegi enamiku turiste eemale peletanud, läks meil õnneks.
Osad nimetavad juba 13 sajandil valminud ja originaalkujul praktiliselt täielikult säilinud kirikut üheks läänemaailma suurimaks kultuuriväärtuseks. Eelkõige tuntud oma vitraažhakende poolest, millest paljud on samuti algsel kujul säilinud. Kuna 13 sajandil asus praeguse justiitspalee ja Conciergerie ruumides kuningapalee, siis Sainte-Chapelle ehitatigi kuninga käsul tema isiklikuks kabeliks. Kabeli teisele korrusele (kus on kuulsat vitraazhaknad), viis otsetee kuninga ruumidest. Teisele korrusele lihtrahvas tol ajal üldse ei pääsenudk. Pildil siis ka väike ülesvõte vitraazhaknast. Kahjuks on nii see kui järgnevad pildid tehtud telefoniga, sest targa turistina jätsin ma tol päeval fotoka koju.
Järgmiseks kohaks Hotel de Ville ehk raekoda. Üks mu lemmikhooneid Pariisis. Väidetavalt on sinna spetsiaalselt tuurile üldse väga raske pääseda. Minu õnneks võttis tuttav giid mu oma grupiga lihtsalt kaasa. Ja peab tunnistama, et raekoda oli seest täpselt sama äge, nagu väljast. Noh, minu maitse kohaselt.Raekoda on praegusel kujul pärit alles 19 sajandi lõpust. Ehitati üles peale seda, kui revolutsionäärid selle enam-vähem maatasa tegid. Sisekujunduses on paljuski järgitud Versailles lossi. Juuresolev pilt on vastuvõtusaalist, mis on tehtud Versailles' peeglite galerii järgi. Väga palju on näha nii riigi kui linna vappe ja sümboolikat.
Põnevam kui see lühike ajalugu, on hoopis linna administratsioonis töötav bürokraatide mass. Lisaks Hotel de Ville'le, mis on linnapea asjupaik, on Pariisis veel 20 väiksemat raekoda ja linnavalitsust - iga linnaosa kohta üks. Selles konkreetses majas töötab 1000 (!) inimest. Üldse aga linna administratsioonis kokku 50 000!!!!!!!!!! inimest. Ehk siis põhimõtteliselt iga paberilehe ja pliiatsi liigutamise jaoks keegi.... Täpselt hea näide siinsest bürokraatiamaailmast.
Panen siia pildi ka Pariisi vapist (meeldiva aknapeegeldusega :). Pariisi ametlikud värvid on siis sinine ja punane. Laevuke vapil on pärit keskajast ja sümboliseerib veekaupmehi. Siin pildil on näha vapp oma täiel kujul - koos sinna juurde kuuluva 3 ordeniga (Auleegioni orden, sõjarist ja vabastuse orden). Prantsuse trikoloori 2 värvi on võetud kasutusse justnimelt Pariisi värvidest, millele siis on lisatud kuninga värv, mis on valge.
Viimaseks vaatamisväärsuseks oli Luxembourg'i aias asuv Louxembourg'i palee, kus praegu asub senat ehk siis prantsuse ülemkoda. Palee sai valmis 17 sajandil ja ehitati algselt Henri IV lese paleeks. Algsel kujul on säilinud vaid üks ruum. Sellegipoolest on suur osa ülejäänud ruumidest hiljem ikkagi Napoleoni poolt kulda ja karda täis topitud.Vahepeal kasutati paleed vanglana ning II MS ajal oli seal saksa õhujõudude peakorter. Nüüd siis prantsuse ülemkoda.
Ülemkojas on veidi üle 300 liikme. Aga üldiselt oli nii igava jutuga kohalik giid, et sel ajal, kui ülemkojast rohkem räägiti, olin appi võtnud oma viimased jõuraasud, et eemale ajada vägisi pealetükkivat und. Istungite saal oli sellegipoolest vinge. See siis ka pildil näha. Pildilt jäävad välja võimsad rõdud (2 korrust), kust siis on võimalik istungeid jälgida ja kus olles tekib tunne, et oled sattunud ooperisse.
Panen siia lõppu ühe pildi veel ka Napoleoni troonist, mis samuti ülalmainitud palees vaatamiseks välja on pandud. Peaks olema täpselt sellisel kujul nagu siis, kui Napoleoni istmik seda kulutas.
Wednesday, February 11, 2009
Normandia
Eelmisel nädalavahetusel tegime ekspromptreisi Normandiasse. 
Rentisime seal üheks ööks väikse toa ja vaatasime juba tuttavaid ning veel tundmatuid paiku.
Ilmaga vedas, sest sel ajal kui meil oli päike (kuigi suhteliselt jahe), oli Pariisis kole ilm. Omaette nähtuseks oli linnast väljasõit. Et saada Normandia kiirteele, tuleb La Defense'i (uus linnajagu) alt läbi sõita. Tunnel on 4km pikk. Pariisis sees sadas lörtsi ja oli muidu kole ilm, aga maa oli ikka must. La Defense'i kohal oli nii tihe pilv, et kõrghooneid näha ei olnudki. No ja tunnelist välja saades selgus, et teisel pool on talv. Teeolud olid olematud ja kõik oli 5-10cm lumekihiga kaetud. Jõudsin umbes saja-ei-tea-mitmendat korda kergendatult hingata, et siia talverehvidega tulin. Ei kujuta hästi ette, mida ilma nendeta teinud oleks. Esimen pilt siis ongi tehtud peale tunnelist väljumist (eestlasele vist tundub, et mis see siis ära ei ole, aga siin on tegu ikka suhteliselt ulmelise ilmaga).
Noh, okei, 200km on piisav maa selleks, et kohapeal oleks juba teistsugune ilm. Lumi kadus üsna ruttu ja kohapeal piilus mõlemal päeval suurema osa ajast pilve tagant päike.
Esimene - Etretat - oli see, kus ööbisime ja kus olen korra 3 aastat tagasi ka varem käinud, ainult et siis jätsin lolli peaga kaamera Pariisi.
Tegemist on väikse linnakesega (ca 1000 püsielanikku), mis asub väikses lahesopis La Manche ääres ja mida mõlemalt poolt ääristavad ca 130m kõrgused kriidikaljud (see on see koht, mis vanasti inglismaaga ühenduses oli ja kust meri/järv siis lõpuks läbi murdis ühenduse).
Vaade on igatahes võimas ja linn ise on samuti äärmiselt meeldiv. Mulle üllatuseks oli turiste päris palju isegi praegusel ajal. Üllatuseks just sellepärast, et see asub tõesti in the middle of nowhere.
Piltidel ongi siis rannik mõlemas suunas ja üks väike mina ka kaljunukil. Kellel vähegi võimalus, siis koht on kindlasti külastamist väärt (see muidugi pole ainus külastamistväärt koht Normandias) ja mitte väga kaugel ka Pariisist.
Edasi liikusime üle Normandia silla (järgmine pilt) Honfleuri. Kusjuures sild ise on ka omaette vaatamisväärsus. Päris vinge ja huvitavalt terava nurga all. Natuke ameerika mägede tunne tekkis üles sõites. Aga see selleks.
Honfleuris ei olnud ma varem käinud.
Tegemist on jällegi sellise mõnusa tüüpilise Normandia linnakesega, kus on säilinud kenasti suurem osa puitfassaadiga majadest ja mis on kevadiseks külastuseks täpselt mõnus koht, et siis Normandia siidri või Calvadose ja pannkookide kõrvale veidike päikest võtta.
Asub suhteliselt Seine'i suudmes ja linna südames on mõnus väike dokk purjekatega nagu kirss koogil. Aga seda näete pildilt ise ka.
Koduteel põikasime veel kohta nimega Pont-Audemer (Vernon ja Giverny jäid järgmiseks korraks).
Südalinn jällegi selline tüüpiline vana Normandia ainult selle vahega, et majade vahel jooksvad väiksed kanalid meenutasid natuke Veneetsiat. Lõppu üks pilt siia sellest kohast ka.
Rentisime seal üheks ööks väikse toa ja vaatasime juba tuttavaid ning veel tundmatuid paiku.Ilmaga vedas, sest sel ajal kui meil oli päike (kuigi suhteliselt jahe), oli Pariisis kole ilm. Omaette nähtuseks oli linnast väljasõit. Et saada Normandia kiirteele, tuleb La Defense'i (uus linnajagu) alt läbi sõita. Tunnel on 4km pikk. Pariisis sees sadas lörtsi ja oli muidu kole ilm, aga maa oli ikka must. La Defense'i kohal oli nii tihe pilv, et kõrghooneid näha ei olnudki. No ja tunnelist välja saades selgus, et teisel pool on talv. Teeolud olid olematud ja kõik oli 5-10cm lumekihiga kaetud. Jõudsin umbes saja-ei-tea-mitmendat korda kergendatult hingata, et siia talverehvidega tulin. Ei kujuta hästi ette, mida ilma nendeta teinud oleks. Esimen pilt siis ongi tehtud peale tunnelist väljumist (eestlasele vist tundub, et mis see siis ära ei ole, aga siin on tegu ikka suhteliselt ulmelise ilmaga).
Noh, okei, 200km on piisav maa selleks, et kohapeal oleks juba teistsugune ilm. Lumi kadus üsna ruttu ja kohapeal piilus mõlemal päeval suurema osa ajast pilve tagant päike.
Esimene - Etretat - oli see, kus ööbisime ja kus olen korra 3 aastat tagasi ka varem käinud, ainult et siis jätsin lolli peaga kaamera Pariisi.
Tegemist on väikse linnakesega (ca 1000 püsielanikku), mis asub väikses lahesopis La Manche ääres ja mida mõlemalt poolt ääristavad ca 130m kõrgused kriidikaljud (see on see koht, mis vanasti inglismaaga ühenduses oli ja kust meri/järv siis lõpuks läbi murdis ühenduse).
Vaade on igatahes võimas ja linn ise on samuti äärmiselt meeldiv. Mulle üllatuseks oli turiste päris palju isegi praegusel ajal. Üllatuseks just sellepärast, et see asub tõesti in the middle of nowhere.Piltidel ongi siis rannik mõlemas suunas ja üks väike mina ka kaljunukil. Kellel vähegi võimalus, siis koht on kindlasti külastamist väärt (see muidugi pole ainus külastamistväärt koht Normandias) ja mitte väga kaugel ka Pariisist.
Edasi liikusime üle Normandia silla (järgmine pilt) Honfleuri. Kusjuures sild ise on ka omaette vaatamisväärsus. Päris vinge ja huvitavalt terava nurga all. Natuke ameerika mägede tunne tekkis üles sõites. Aga see selleks.
Honfleuris ei olnud ma varem käinud.
Tegemist on jällegi sellise mõnusa tüüpilise Normandia linnakesega, kus on säilinud kenasti suurem osa puitfassaadiga majadest ja mis on kevadiseks külastuseks täpselt mõnus koht, et siis Normandia siidri või Calvadose ja pannkookide kõrvale veidike päikest võtta.Asub suhteliselt Seine'i suudmes ja linna südames on mõnus väike dokk purjekatega nagu kirss koogil. Aga seda näete pildilt ise ka.
Koduteel põikasime veel kohta nimega Pont-Audemer (Vernon ja Giverny jäid järgmiseks korraks).
Südalinn jällegi selline tüüpiline vana Normandia ainult selle vahega, et majade vahel jooksvad väiksed kanalid meenutasid natuke Veneetsiat. Lõppu üks pilt siia sellest kohast ka.
Monday, February 9, 2009
Sunday, February 1, 2009
Autoomanike rõõme Pariisis/Prantsusmaal
Siia vahepeale ma tahtsin veel paar huvitavat pilti postitada jne, aga paistab, et need tulevad pärast. Sellest nädalavahetusest on igasugused autoemotsioonid veel liiga värsked.
Nädalavahetuse jooksul kogunes neid isegi kolm...
1) Reedel ületasin oma kõik varasemad rekordid läbides Pariisi linnaringi (peripherique). Põhjast lõunasse sõit võttis aega 2,5 tundi. (Hõreda liikluse korral kulub selleks ca 10 minutit). Sellisel puhul pole mõtet ka linnast seest või eeslinnadest ringi minna. Igal pool on täpselt sama halb.
2) Autopesu...või pesematus. Nüüdseks olen õppinud vähemalt ühte asja - prantslaste autodel (sõltumata margist) on isepuhastuvad aknad. Kohe seletan.
Alates Pariisi saabumisest ei ole ma autot pesnud. Noh, ma ei kasuta seda ka just üleliia tihti, aga maa-aluses garaazhis tekib sinna päris meeldiv tolmukiht. Suisa masendav isegi. Kusagil alates jaanuari algusest võtsin plaani, et nüüd peaks auto ikkagi ära pesema (tänaseks oli tagaklaas juba nii must, et hakkas nähtavust piirama). Sellest tingituna oli projekt number 1 autopesula. Alates ajast, mil ma autopesu plaani võtsin, olen vaadanud ringi pilguga, et kohe kui näen, keeran sisse ja pesen auto ära. Sõidan ja sõidan - nii sees kui väljaspool linna ja pesulat ei kuskil. Siis, suure surma peale leidsime ühe, kus inimesed oma autot ise käsitsi pesevad. Hea ja odav küll, aga no andke andeks - nulli või miinuskraadidega tõesti niiväga sinna ei kipu. Et siis ikka automaatpesula. Lõpus leidsingi ühe. Veel päris kodu lähedal. Läksime sinna selgus - automaatpesula ei tööta - külmus kinni (väljas on +3). Naiss. Pesime ikka auto käsitsi ära.
Aga see isepuhastuva akna teema tulenese sellest, et konkreetselt mitte üheski tanklas (jällegi - ei Pariisis ega väljaspool) pole ämbrit harjaga, millega saaks klaasi ja tuled üle tõmmata. No okei, ma saan aru, et teed on väga puhtad ja värk, aga auto sai ometi mustaks ju kohalikus parklas, kus on peale minu veel sadu autosid. See viibki meid kenasti punkti 3 juurde.
3) Parkimispuzzle. Maa-alune parkla, kus ma oma autot pargin, on terve kvartali suurune, kahe tasandiga ja meenutab labürinti. Sisse ja välja pääseb kaardiga, mis tuleb toki otsas asuvast praost läbi tõmmata. See selleks.
Reedel, minnes autot võtma, selgus, et keegi kena juht oli otsustanud siseneda läbi ukse. Ehk siis garaazhiuks oli kõver ja elektrooniliselt ei liikunud. Toki juures seisev silt teatas, et uks on katki ja et garaazh suletakse igal õhtul kell 19 ja avatakse hommikul 6 paiku või nii. Kuna mina kui krooniline autopede keeldun oma autot tänava äärde lõhkumiseks jätmast, siis pingutasime täna eriti, et õigeks ajaks tagasi jõuda. Värava juurde saabusime 18.15 ja üllatus üllatus - värav oli suletud. Tüüpiline prantsuse "kellavärk". Õnneks meenus Matthieule, et teisel pool kvartalit, seal kus on värava sulgeja kontor, peaks ka olema üks sissepääs. Ehk saab sealt ka sama kaardiga. Või vähemalt saab aru pärida, miks uks kinni on.
Sissepääsu leidsime üles, aga kontor oli muidugi kinni. Pühapäev ju. Paar inimest ootasid ukse taga nõutute nägudega imet. Aga kaart õnneks ikkagi toimis.
Nii, siinkohal meenutan, et tegemist on kvartalisuuruse labürindiga... Kui alla jõudsime, siis tiirles sealsetes käikudes päris mitu autot ilmselgelt eksinud juhtidega, kes tunde järgi oma tänava poolele üritasid saada. Lõpuks, mingi tsiklisti õpetuste järgi ja ühe teise auto sabas meil see õnnestuski. Parkla oli sealpool kusjuures praktiliselt tühi. Ja ma olen üsna veendunud, et see ei tulenenud mitte sellest, et inimesed pole veel linna tagasi jõudnud, vaid pigem sellest, et osad kas andsid alla ja jätsid auto tänavale või lihtsalt ei tea teisest väravast midagi. Sest ega see silt värava juures, mis sulgemisaega valetas, ju ei teatanud kopika eest, et kusagil on ka teine sissepääs.
Vot sellised rõõmud siis sellest nädalavahetusest. Tegelikult oli mõnus nädalavahetus ja kui ma lõpuks laiskusest üle saan panen ehk paar pilti ka.
Nädalavahetuse jooksul kogunes neid isegi kolm...
1) Reedel ületasin oma kõik varasemad rekordid läbides Pariisi linnaringi (peripherique). Põhjast lõunasse sõit võttis aega 2,5 tundi. (Hõreda liikluse korral kulub selleks ca 10 minutit). Sellisel puhul pole mõtet ka linnast seest või eeslinnadest ringi minna. Igal pool on täpselt sama halb.
2) Autopesu...või pesematus. Nüüdseks olen õppinud vähemalt ühte asja - prantslaste autodel (sõltumata margist) on isepuhastuvad aknad. Kohe seletan.
Alates Pariisi saabumisest ei ole ma autot pesnud. Noh, ma ei kasuta seda ka just üleliia tihti, aga maa-aluses garaazhis tekib sinna päris meeldiv tolmukiht. Suisa masendav isegi. Kusagil alates jaanuari algusest võtsin plaani, et nüüd peaks auto ikkagi ära pesema (tänaseks oli tagaklaas juba nii must, et hakkas nähtavust piirama). Sellest tingituna oli projekt number 1 autopesula. Alates ajast, mil ma autopesu plaani võtsin, olen vaadanud ringi pilguga, et kohe kui näen, keeran sisse ja pesen auto ära. Sõidan ja sõidan - nii sees kui väljaspool linna ja pesulat ei kuskil. Siis, suure surma peale leidsime ühe, kus inimesed oma autot ise käsitsi pesevad. Hea ja odav küll, aga no andke andeks - nulli või miinuskraadidega tõesti niiväga sinna ei kipu. Et siis ikka automaatpesula. Lõpus leidsingi ühe. Veel päris kodu lähedal. Läksime sinna selgus - automaatpesula ei tööta - külmus kinni (väljas on +3). Naiss. Pesime ikka auto käsitsi ära.
Aga see isepuhastuva akna teema tulenese sellest, et konkreetselt mitte üheski tanklas (jällegi - ei Pariisis ega väljaspool) pole ämbrit harjaga, millega saaks klaasi ja tuled üle tõmmata. No okei, ma saan aru, et teed on väga puhtad ja värk, aga auto sai ometi mustaks ju kohalikus parklas, kus on peale minu veel sadu autosid. See viibki meid kenasti punkti 3 juurde.
3) Parkimispuzzle. Maa-alune parkla, kus ma oma autot pargin, on terve kvartali suurune, kahe tasandiga ja meenutab labürinti. Sisse ja välja pääseb kaardiga, mis tuleb toki otsas asuvast praost läbi tõmmata. See selleks.
Reedel, minnes autot võtma, selgus, et keegi kena juht oli otsustanud siseneda läbi ukse. Ehk siis garaazhiuks oli kõver ja elektrooniliselt ei liikunud. Toki juures seisev silt teatas, et uks on katki ja et garaazh suletakse igal õhtul kell 19 ja avatakse hommikul 6 paiku või nii. Kuna mina kui krooniline autopede keeldun oma autot tänava äärde lõhkumiseks jätmast, siis pingutasime täna eriti, et õigeks ajaks tagasi jõuda. Värava juurde saabusime 18.15 ja üllatus üllatus - värav oli suletud. Tüüpiline prantsuse "kellavärk". Õnneks meenus Matthieule, et teisel pool kvartalit, seal kus on värava sulgeja kontor, peaks ka olema üks sissepääs. Ehk saab sealt ka sama kaardiga. Või vähemalt saab aru pärida, miks uks kinni on.
Sissepääsu leidsime üles, aga kontor oli muidugi kinni. Pühapäev ju. Paar inimest ootasid ukse taga nõutute nägudega imet. Aga kaart õnneks ikkagi toimis.
Nii, siinkohal meenutan, et tegemist on kvartalisuuruse labürindiga... Kui alla jõudsime, siis tiirles sealsetes käikudes päris mitu autot ilmselgelt eksinud juhtidega, kes tunde järgi oma tänava poolele üritasid saada. Lõpuks, mingi tsiklisti õpetuste järgi ja ühe teise auto sabas meil see õnnestuski. Parkla oli sealpool kusjuures praktiliselt tühi. Ja ma olen üsna veendunud, et see ei tulenenud mitte sellest, et inimesed pole veel linna tagasi jõudnud, vaid pigem sellest, et osad kas andsid alla ja jätsid auto tänavale või lihtsalt ei tea teisest väravast midagi. Sest ega see silt värava juures, mis sulgemisaega valetas, ju ei teatanud kopika eest, et kusagil on ka teine sissepääs.
Vot sellised rõõmud siis sellest nädalavahetusest. Tegelikult oli mõnus nädalavahetus ja kui ma lõpuks laiskusest üle saan panen ehk paar pilti ka.
Wednesday, January 28, 2009
Teisipäev
Margot veda mu välja eesmärgiga minna ja uurida paari kohalikku kaltsukat ja näidata mulle maailma parimat toidupoodi.
Kaltsu me ei jõudnudki, sest aadress osutus valeks. Noh, teinekord. Ega me seda nii ei jäta. Tõenäoliselt homme - siis on linnas üldstreik ja kõik inimesed jäävad ilmselt kas koju või kaklevad bussipeatustes ja metroo perroonidel et ennast üksikutele liikuvatele ühistranspordivahenditele ära mahutada (ma päriselt ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, sest isegi tipptunnil kui enamik ronge käib ca 2 minuti tagant, on need puupüsti täis ja sul ei ole napilt isegi kusagilt kinni hoida).
Nojah, see selleks. Toidupood aga oli tõesti vinge. Ja suur. Ja ruumikas (eriti seda viimast, sest siin on kõik kitsas ja lisaks ei tassi ükski oma korvi käe otsas, vaid sellel on rattad all ja seda lohistatakse enda järel, tehes nii liikumise riiulite vahel praktiliselt võimatuks. aga seda ma olen vist juba enne ka öelnud, et see mind marru ajab). Aga no igatahes oli toidupoes tõesti kõike (ja öeldes kõik ma ei liialda).
Selle asemel aga, et panna siia paar pilti ülekoormatud lettidest, riputan üles hoopis paar muud huvitavat leidu, mis ma samal päeval kaameraga tabasin. Esimene neist rippus ühe koolimaja seina küljes ja ülejäänud olid ka sealsamas läheduses (päriselt ei saanudki aru, mis äriga oli tegemist. Igatahes mitte sellega, mis siltide järgi tundub olevat :).
Kaltsu me ei jõudnudki, sest aadress osutus valeks. Noh, teinekord. Ega me seda nii ei jäta. Tõenäoliselt homme - siis on linnas üldstreik ja kõik inimesed jäävad ilmselt kas koju või kaklevad bussipeatustes ja metroo perroonidel et ennast üksikutele liikuvatele ühistranspordivahenditele ära mahutada (ma päriselt ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, sest isegi tipptunnil kui enamik ronge käib ca 2 minuti tagant, on need puupüsti täis ja sul ei ole napilt isegi kusagilt kinni hoida).
Nojah, see selleks. Toidupood aga oli tõesti vinge. Ja suur. Ja ruumikas (eriti seda viimast, sest siin on kõik kitsas ja lisaks ei tassi ükski oma korvi käe otsas, vaid sellel on rattad all ja seda lohistatakse enda järel, tehes nii liikumise riiulite vahel praktiliselt võimatuks. aga seda ma olen vist juba enne ka öelnud, et see mind marru ajab). Aga no igatahes oli toidupoes tõesti kõike (ja öeldes kõik ma ei liialda).
Selle asemel aga, et panna siia paar pilti ülekoormatud lettidest, riputan üles hoopis paar muud huvitavat leidu, mis ma samal päeval kaameraga tabasin. Esimene neist rippus ühe koolimaja seina küljes ja ülejäänud olid ka sealsamas läheduses (päriselt ei saanudki aru, mis äriga oli tegemist. Igatahes mitte sellega, mis siltide järgi tundub olevat :).
Sünnipäev
Lubasin, et panen sünnipäevalilledest ja üllatuskoogist siia pildid. Siit tulevad lilled, koogi lisan hiljem, sest kaardilugeja keeldus mu mobiiltelefoni mälukaarti lugemast mingil seletamatul põhjusel.
Friday, January 23, 2009
Postkontor
Täna siis lõpuks külastasin ka postkontorit. Või noh, tegelikult üritasin juba eile, aga mulle iseloomulik õnnega avasid nad just eile postkontori alates kella 14-st (käisin 12 paiku). Ilm oli kole ja sinna ta jäi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...Kuna postkontor asendab siin kõiki meie võimalikke ja võimatuid eletroonilisi ja mitte elektroonilisi asjaajamiskanaleid, mis tähendab seda, et seal on alati massides rahvast, siis tegelikult üritasin ma seda asutust võimalikult kaua vältida. Noh, enam ei õnnestunud...
Peale esimest ebaõnnestunud katset seadsin täna sammud uuesti sama asutuse suunas. Rahvast oligi muidugi massides. Aga positiivse üllatusena kalpsas kohe ukse juures ligi mingi teenindajatots, kes ilmselt sai minu lamba pilgust aru, et ma antud asutuses esmakordselt viibin, ja uuris, mida ma teha soovin. Minu õnneks selgus, et tähitud kirjade ja pakkide kätte saamiseks on olemas täiesti eraldi järjekord, kus ei seisnud mitte ühtegi inimest (välja arvatud see üks, kes parasjagu kassas oli). Sinna see tots mind juhataski. Maru lihtne...kui välja arvata see, et seesama mees, kes minu saabudes kassas seisis, seisis seal veel vähemalt kümme minutit...
Siinkohal tahakski teha Murphy seadusse ühe täienduse: sabasse, kus seisab vaid üks inimene, ei ole mõtet minna (noh okei, antud juhul ei olnud mul varianti) - teine järjekord, sõltumata inimeste arvust selles järjekorras, liigub kindlalt kiiremini. See on mul ühe nädala jooksul juba teine juhus.
Tegelikult on see kümme minutit seal sabas täiesti loogiline. Üldse, mis puudutab igasuguseid erinevaid teenindusasutusi (ühe erandiga: kõikvõimalikud söögikohad), siis neisse sisenedes tekib tunne, et aeg jääb seisma. Või noh, kogu liikumine, teenindus ja ka klientide käitumine toimub järsku aeg luubis kiirusel. Mis puutub klientidesse, siis vahepeal ma murran tõesti pead, et kui sa näiteks oled raamatupoe kassas, siis kuidas sul saab olla miljon küsimust ja miljon probleemi??? Mis seal nii väga arutada on? Teiselt poolt muidugi teenindajad ka - minu tänane postkontori sell, olles võtnud mu paberilipaka ja ID kaardi, hakkas naabriga juttu rääkima, siis uimas veel natuke, siis läks taha kirja otsima, rääkis seal veel ühe naabriga juttu ja siis lõpuks ilmus välja. Eestis oleks sellise teeninduskultuuri eest vist juba ammu pea maha võetud ja sellega jalgpalli mängitud. Aga siin on see tavaline. Poekassadesse võetakse minu arust ka ainult täielikke flegmaatikuid tööle. Aga no pole hullu. Kellele ikka kannatuse harjutamine enne kahjuks on tulnud.
Hiljuti oli ühe siinse tuttavaga juttu just täpselt sellest teeninduse teemast. Või üldse sellest kohutavast bürokraatia masinavärgist, mis siin toimub. Et saaks ju ometi elektrooniliselt. Jah, saaks tegelt siin ka, aga ei tehta, sest siis jääks liiga palju inimesi tööta. Nojah, loogiline - kui sul nende ütleme 6 flegma asemel oleks poes 3 nobedat, liiguks järjekord vähemalt sama kiirelt, aga need 3 oleks tööta ja siin on töötute hulk teatavasti niigi jube suur. Päris nukker mõelda tegelikult, et uuendusi ei toimu lihtsalt sellepärast...Aga igatahes sain ma oma tähitud kirja kätte (kiri läks postkontorisse sellepärast, et kirjakandja lasi all uksekella täpselt ühe korra ja kui ma siis sisetelefoni juurde jõudsin ja sinna "oui" karjusin, oli õhk juba puhas) ja julgen postkontorisse nüüd ka teinekord minna. Asjadele järele. Ainult.
PS: Prantsuse värvikool:
Värvisin pead. Otsin tavapäraselt, nagu Eestis, endale tuhkblondi värvi, et saavutada mitte kollast vaid naturaalselt blondi tulemust. Aga ohhooo: kui Eestis annab tuhkblond tulemuseks naturaalse blondi, siis siin annab sama värv tulemuseks roheka varjundiga halli. Täna käisin uuesti juuksevärvi ostmas...
PPS: Liiklus on nii nunnu. Isegi mõrrapilgust autojuhtidele ei piisa, et jalakäiate rohelisega saaks teed ületada. Kui autode järjekord on üle ristmiku ja osa autosid seisab keset ristmikku, siis ega keegi ometi jalakäijaid üle lase. Sõidavad ära need, kes on keset ristmikku - kui vaja, siis kasvõi üle jalakäijate, ja siis ka veel mõned need, kes tegelikult punase fooritule taga seisavad.
Saturday, January 17, 2009
Sõnu lihtsalt ei ole...
Kui senimaani olen prantslaste kiiksude üle valdavalt irvitanud, siis nüüd vihastasin. Ja mitte vähe, sest saaga on kestnud juba mõned nädalad. Kusagil varasemas postis vist juba ka mainisin nende ajuvaba süsteemi telefonidega. Siit tuleb lisa.
1. Vähemalt selle konkreetse operaatori juures (SFR) kõnekaarti ei pakuta ja ka mitte ühtegi muud võimalust inimesele, kellel puudub prantsuse pangakonto. Ehk siis ei jäänud muud üle kui panna minu number ka Matthieu arvele. Noh, heakene küll, seni, kuni on keegi, kes on nõus su telefoni oma arvele panema ja saab temaga sularahas arveldatud - miks ka mitte...
2. Novembri ja detsembri arved jäid tasumata sest...
a) Klienditeenindajale sai öeldud, et selle numbri arve peaks minema samuti automaatselt kontolt maha nagu teinegi number. Päris täpselt ei teagi, kas tegu oli kurdi või lihtsalt äärmiselt rumala inimesega, igatahes, nagu hiljem selgus, ei läinud see automaatselt maha. Saadeti arve...
b) ...arve ei jõudnud kohale. Ka mitte teine, mis teatas võlgnevusest, sest post teatas, et adressaat ei ela enam antud aadressil. Mismõttes??? Nimi on endiselt postkasti peal ja kõik teised kirjad ja arved saabuvad, aga SFRi arvete jaoks enam ei ela selles kohas? Et sellised on siis postiteenused siin....
3. Noh, lülitati siis väljuvad kõned välja jaanuari alguses. Kuna ma väga sageli seda telefoni ei kasuta, siis ma kohe ei avastanudki. Okei, maksame ära, milles küsimus. Mingil põhjusel krediitkaardiga kodulehel maksta ei saanud. Esinduses ka mitte, sest seal makseküsimustega ei tegeleta. (???????????). Mitu kõnet klienditeenindusse (mis ilmselgelt funktsioneerib ainult läbi telefoni), siis sai selgeks, et tuleb kellegi kolmanda kohaliku krediitkaarti kasutada (Matthieu oma ka ei funktsioneerinud). Läbi kogu selle kadalipu sai arve lõpuks eelmisel laupäeval makstud.
4. Neljapäeval proovin helistada. Üllatus-üllatus: telefon EI lase välja helistada endiselt. No ma ei tea...isegi kui see raha kodulehelt jala hakkas SFRi minema, oleks selleks ajaks pidanud juba telefoni tööle saama...
Matthieu helistas ja sõimas...Valetati, et see ei toimi nii kiiresti. Lubati korda teha.
5. Täna, laupäeval (nädal pärast maksmist) proovin uuesti. Ohhoo ruudus. Telefon ikka ei helista välja. Kuna SFRi esindus oli kohe käepärast, hüppasime sisse. Klienditeenindaja kehitab õlgu - nemad ei saa esinduses midagi teha - neil ei ole sellistele asjadele ligipääsu. Eee....milleks te üldse olemas olete????
6. Uus telefonikõne klienditeenindusse...Tädi teatab:"aga keegi ei ole teie bloki pealt linnukest maha võtnud - see on endiselt seal". Ehk siis, see debiilik, ahv või kesiganes neljapäeval tööl oli, ei suutnud isegi peale sõimu seda ühte näpuliigutust ära teha. Nüüd siis pidi väidetavalt 20 minuti jooksul korda saama. Kohe peale postituse lõpetamist lähen ja katsetan...
Aga...no okei, praegu on kaks numbrit ühe konto juures, aga mis siis oleks saanud, kui oleks ainult üks olnud. Kui blokk on peal, ei saa ka klienditeenindusse helistada - proovisime. No ja ise nad ilmselgelt makse saabumisel blokki maha ei võta. Nagu selgus, ei võta ka esimese meeldetuletuse peale. Et kuidas siis üldse telefoni jälle toimima saab???
Vaat täpselt nii haiged kõikvõimalikud teendindusega seotud asjad siin ongi. See ei ole kaugeltki esimene kord. Näituseks - tegin endale elektroonilise "ühistranspordi kaardi" ja jällegi - üllatus üllatus - minu krediitkaardiga seda MITTE ÜHESKI masinas laadida ei saa (tuleb valida õige aeg ja koht ja osta jaamadest, kus passib ka kassamutt). Samas, tavalisi pileteid saab täpselt selle sama krediitkaardiga täpselt nendest samadest masinatest osta küll ilma mitte ühegi probleemita.
1. Vähemalt selle konkreetse operaatori juures (SFR) kõnekaarti ei pakuta ja ka mitte ühtegi muud võimalust inimesele, kellel puudub prantsuse pangakonto. Ehk siis ei jäänud muud üle kui panna minu number ka Matthieu arvele. Noh, heakene küll, seni, kuni on keegi, kes on nõus su telefoni oma arvele panema ja saab temaga sularahas arveldatud - miks ka mitte...
2. Novembri ja detsembri arved jäid tasumata sest...
a) Klienditeenindajale sai öeldud, et selle numbri arve peaks minema samuti automaatselt kontolt maha nagu teinegi number. Päris täpselt ei teagi, kas tegu oli kurdi või lihtsalt äärmiselt rumala inimesega, igatahes, nagu hiljem selgus, ei läinud see automaatselt maha. Saadeti arve...
b) ...arve ei jõudnud kohale. Ka mitte teine, mis teatas võlgnevusest, sest post teatas, et adressaat ei ela enam antud aadressil. Mismõttes??? Nimi on endiselt postkasti peal ja kõik teised kirjad ja arved saabuvad, aga SFRi arvete jaoks enam ei ela selles kohas? Et sellised on siis postiteenused siin....
3. Noh, lülitati siis väljuvad kõned välja jaanuari alguses. Kuna ma väga sageli seda telefoni ei kasuta, siis ma kohe ei avastanudki. Okei, maksame ära, milles küsimus. Mingil põhjusel krediitkaardiga kodulehel maksta ei saanud. Esinduses ka mitte, sest seal makseküsimustega ei tegeleta. (???????????). Mitu kõnet klienditeenindusse (mis ilmselgelt funktsioneerib ainult läbi telefoni), siis sai selgeks, et tuleb kellegi kolmanda kohaliku krediitkaarti kasutada (Matthieu oma ka ei funktsioneerinud). Läbi kogu selle kadalipu sai arve lõpuks eelmisel laupäeval makstud.
4. Neljapäeval proovin helistada. Üllatus-üllatus: telefon EI lase välja helistada endiselt. No ma ei tea...isegi kui see raha kodulehelt jala hakkas SFRi minema, oleks selleks ajaks pidanud juba telefoni tööle saama...
Matthieu helistas ja sõimas...Valetati, et see ei toimi nii kiiresti. Lubati korda teha.
5. Täna, laupäeval (nädal pärast maksmist) proovin uuesti. Ohhoo ruudus. Telefon ikka ei helista välja. Kuna SFRi esindus oli kohe käepärast, hüppasime sisse. Klienditeenindaja kehitab õlgu - nemad ei saa esinduses midagi teha - neil ei ole sellistele asjadele ligipääsu. Eee....milleks te üldse olemas olete????
6. Uus telefonikõne klienditeenindusse...Tädi teatab:"aga keegi ei ole teie bloki pealt linnukest maha võtnud - see on endiselt seal". Ehk siis, see debiilik, ahv või kesiganes neljapäeval tööl oli, ei suutnud isegi peale sõimu seda ühte näpuliigutust ära teha. Nüüd siis pidi väidetavalt 20 minuti jooksul korda saama. Kohe peale postituse lõpetamist lähen ja katsetan...
Aga...no okei, praegu on kaks numbrit ühe konto juures, aga mis siis oleks saanud, kui oleks ainult üks olnud. Kui blokk on peal, ei saa ka klienditeenindusse helistada - proovisime. No ja ise nad ilmselgelt makse saabumisel blokki maha ei võta. Nagu selgus, ei võta ka esimese meeldetuletuse peale. Et kuidas siis üldse telefoni jälle toimima saab???
Vaat täpselt nii haiged kõikvõimalikud teendindusega seotud asjad siin ongi. See ei ole kaugeltki esimene kord. Näituseks - tegin endale elektroonilise "ühistranspordi kaardi" ja jällegi - üllatus üllatus - minu krediitkaardiga seda MITTE ÜHESKI masinas laadida ei saa (tuleb valida õige aeg ja koht ja osta jaamadest, kus passib ka kassamutt). Samas, tavalisi pileteid saab täpselt selle sama krediitkaardiga täpselt nendest samadest masinatest osta küll ilma mitte ühegi probleemita.
Sunday, January 4, 2009
Kuidas linnud liugu lasid
Täna öösel külmus kanal (Sant-Martin) kinni. Ilm ei ole teab, mis külm, aga märkimisväärsed on selle fakti juures 2 asja:1) Kohalikud, kellelt küsisin (mingit tohutut küsitlust muidugi ei teinud), sellist asja ei mäletagi.
2) Õhtul kell 22 kui samast kohast mööda jalutasin, oli vesi veel tätsa vaba.
Hommikul olid kanali ääred uudistajaid täis - rahvas käis jääd vaatamas :).
Panen siia juurde siis mõned pildid ka.
Omaette lõbus vaatepilt olid linnud, kes olid ilmselgelt täielikus hämmelungis kahtlasest materjalist, mis neid järsku veest lahutas...ja siis kohati järsku jalge alt kadus ja nad vette plartsatasid.
Pärast umbes kümnendat ebaõnnestunud katset veest jääle ronida võtsid targemad tiivad appi.
Kajakalaadsed linnud lasid iga maandumise lõpus kena umbes meetrise liu.
Lahke linnarahvas oli nõututele lindudele jääle ohtralt saia visanud. Tõsi küll, kohati ei olnud sellest suurt abi, sest kui lind tohutu ukerdamisega lõpuks saiani jõudis (ja tegu oli tõesti ukerdamisega - jalad käisid täpselt sellesse suunda, nagu jumal juhatas), siis esimese nokapuute peale libises saiatükk jälle kenasti eemale.
Kohati mängiti saiahokit ka mitmekesi. Kõik ühtemoodi haledad.
Paremal veel üks vaade kanalist. Pildilt paistavad Parc de la Vilette'i modernsed, erksavärvilised hooned (seal asub ka kogupere vaatamisväärsus Pariisi tööstus- ja teaduslinnak - väidetavalt Disneylandi järel populaarsuselt teine vaatamisväärsus peredele). Suurem osa jääb siiski pildilt välja (nii paremale kui vasakule). Suured majad kõige taga on endised Pariisi veski hooned.
Peetakse kõige ilusamaks "industriaallossiks" Pariisis ja selle ümbruses. Kui mööda ringteed sõita, siis püüab pilku tõesti. Hetkel käivad seal ümberehitustööd - hoone tehakse ümber kontoriteks. Vanasti (enne ümberehitust) nägi veski aga välja nii, nagu juuresolevalt pildilt näha.
Friday, January 2, 2009
Aastavahetus Pariisis...või selle külje all
Millest alustada...alustame sellest, et uus aasta, täpsemalt teise jaanuari hommik, tervitas Pariisi päris päris lumega. St sellega, mis ei ole isegi lõunaks veel ära sulanud.Aastavahetused on ühtemoodi toredad nii siin kui seal. Eelduseks on aga seltskond. Kahekesi kisuks aastavahetus Pariisis küll vist üsna kassiks ära. Üldse erinevad nii üritused kui ka nende planeerimine siin ja Eestis...
Kui väga paljudel eestlastel on putka aastavahetuse peo jaoks juba poolest oktoobrist kinni pandud, siis siin on veel 2 päeva enne aastavahetust suurem osa asjadest idee tasandil. Asjade organiseerimisest siin küll enamik inimesi midagi ei tea. No samas, mida sa organiseerid ka kui kõik vastused on "ei tea", "mõtlen veel" jne.
No heakene küll, võimalikke variante kogunes lõpuks 2. Pluss lisaks Eiffeli alla minemise variant, mis oli minu jaoks variant mida MITTE teha number üks. Miks - sest erinevalt kõigist teistest linnadest ei näe Pariis ette ilutulestiku peale raha raiskamist. Ehk siis rõõmus, eelkõige turistidest koosnev rahvamass, koguneb kas Eiffeli alla või Champs-Elyseele. Saabub aastavahetus...üksikud inimesed lasevad oma kaasavõetud raketid õhku. Läks hästi - pihta sel aastal ei saanud. Siis soovib iga üks endaga kaasa tulnud tuttava(te)le "Bonne Année" - teisi ju ei tunne - ja minnakse pool pettununa metroosse trügima, et koju tagasi pääseda. Jei!
Noh, pole siis ime, et noored leidlikud sisserändajad on eeslinnades leiutanud oma variandi "ilutulestiku" tegemiseks:
http://www.elu24.ee/?id=64121
*Esimene pilt on turistilõks. Sellist vaatepilti võite näha kas 14.juulil või siis milleniumi ajal. Torni värvid on hetkel siiski vägevad sellegipoolest.
Aga tagasi variantide juurde.
Esimene variant hõlmas endast kõigepealt ühe sõbra korteris paar drinki ja arvutimänge, hiljem linnas ühte baari, kus me niigi peaaegu iga reede käime. How original is that??? No pole siis ime, et kõigil Pariisis depressioon on, kui isegi aastavahetuseks ei suudeta millegi originaalsemaga lagedale tulla. Siiski, kõik pole päris sellised...
Teine variant oli pidu eeslinnas. Koolimajas. Täpsemalt koolidirektori suures korteris (direktorit ennast ei olnud muidugi seal ja tegemist on iga-aastase üritusega). See läks ka loosi ja kahetseda ei tulnud.
Kui Eestis on rohkem kombeks niisama kräu, tihti stiilipidu, väiksema seltskonna puhul ehk ka lauamängud, siis siin on stiilipeod alles lapsekingades, aga see eest otsitakse tavaliselt välja terve hulk tegevusi, millega huvilised siis saavad oma aega sisustada (kuni võrkpalli ja suurte täispuhutavate poksikinnasteni välja). See toimis päris huvitava vaheldusena.
Juuakse ühtemoodi nii siin kui seal ja pidu lõpeb ka paljude jaoks sarnaselt nii siin kui seal. Erinevus on aga alkoholis. Kui meil, ükstapuha, kas siis kange või lahja alkoholiga, püsivad enamik õhtu läbi valdavalt sama margi peal, siis Prantsusmaal on situatsioon järgmine:
Andsin osadele maitsta meie tuntud "vikatit" - shampust Vana Tallinnaga. See tundus praktiliselt kõigile liiga kuri jook. Noh, okei...AGA siis selle asemel joodi segiläbi Sangriat, kohalikku traditsioonilist "shampuse suppi"(mingi kuri segu shampusest ja veel mitmest komponendist - vähemalt sama kuri kui "vikat"), shampust, tavalist õlut, Cointreaud, siis juba hiilis jookidesse ka Vana Tallinn, kuskilt tekkisid veel mingi Smirnoffi kokteilid jne jne... Eeee??? Paljalt vaatamisest hakkas pea valutama...Aga tore oli sellegipoolest.
Siia lõppu veel üks huvitav tähelepanek: nii kummaline kui see ka pole, mulle tundub, et eestlased seltsivad võõrastega pidudel kiiremini.
Subscribe to:
Posts (Atom)