Turistiks Pariisis

Ilm kisub kevadesse ja nii ongi blogipidamine soiku jäänud. Aga no tõesti - tasapisi saabub aeg, kus on siin tõesti parem olla kui Eestis. Ilma osas siis. Läinud nädalavahetusel oli laupäeval näiteks +17 ja T-särgiga rõdul päikest võttes hakkas lihtsalt palav. Aknaalune põõsas on ka juba esimesed rohelised lehed oksa seest välja punninud... Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu rääkida.
Paar nädalat tagasi käisin kahel nädalal järjest ühel või teisel põhjusel siin turistiks. Juba sada korda nähtud asjade kõrval sai ära vaadatud kogunisti 4 vaatamisväärsust, kuhu ma seni veel jõudnud ei olnudki. Noh, kahte neist ei pääse ka väga lihtsalt.

Hakkame siis otsast. Kõigepealt Madeleine'i kirik. Ei näegi välja nagu kirik. Rohkem nagu tempel. Millegipärast olen alati arvanud, et sissepääs on tasuline ja selle taha asi ongi jäänud. Kahjuks olen mats ja enamasti kiriku vaatamise eest 8-10 eurot välja käia ei raatsi. Sel korral, kuna aega oli üle, mõtlesime, et lähme kontrollime igaks juhuks. Selgus, et on ikka tasuta. Kasutasimegi siis juhust.
Kirik on ehitatud 18-19 sajandil. Ehitamise jooksul tehti ettepanekuid, et sellest hoopis parlamendihoone, pank või Napoleoni armee tempel teha. Sai siiski kirik. Kiriku muudavad eriliseks seda ümbritsevad 36 korintose sammast. Seest üldiselt kirik nagu kirik ikka - kui neid siin massidena vaadata (kõik muidugi väga kenad nii seest kui väljast), siis lõpptulemusena muutud nende välimuse suhtes ikka üsna tuimaks.

Järgmisena veel üks kirik :). Sainte-Chapelle. Sissepääs sinna on tasuline (8 Euri) ja kuna järjekord nii justiitspaleesse, Conciergerie'sse kui ka Sainte-Chapelle'i on sama, siis on see tavaliselt talumatult pikk. Et ilm oli aga nii vastik, et see oli isegi enamiku turiste eemale peletanud, läks meil õnneks.
Osad nimetavad juba 13 sajandil valminud ja originaalkujul praktiliselt täielikult säilinud kirikut üheks läänemaailma suurimaks kultuuriväärtuseks. Eelkõige tuntud oma vitraažhakende poolest, millest paljud on samuti algsel kujul säilinud. Kuna 13 sajandil asus praeguse justiitspalee ja Conciergerie ruumides kuningapalee, siis Sainte-Chapelle ehitatigi kuninga käsul tema isiklikuks kabeliks. Kabeli teisele korrusele (kus on kuulsat vitraazhaknad), viis otsetee kuninga ruumidest. Teisele korrusele lihtrahvas tol ajal üldse ei pääsenudk. Pildil siis ka väike ülesvõte vitraazhaknast. Kahjuks on nii see kui järgnevad pildid tehtud telefoniga, sest targa turistina jätsin ma tol päeval fotoka koju.

Järgmiseks kohaks Hotel de Ville ehk raekoda. Üks mu lemmikhooneid Pariisis. Väidetavalt on sinna spetsiaalselt tuurile üldse väga raske pääseda. Minu õnneks võttis tuttav giid mu oma grupiga lihtsalt kaasa. Ja peab tunnistama, et raekoda oli seest täpselt sama äge, nagu väljast. Noh, minu maitse kohaselt.
Raekoda on praegusel kujul pärit alles 19 sajandi lõpust. Ehitati üles peale seda, kui revolutsionäärid selle enam-vähem maatasa tegid. Sisekujunduses on paljuski järgitud Versailles lossi. Juuresolev pilt on vastuvõtusaalist, mis on tehtud Versailles' peeglite galerii järgi. Väga palju on näha nii riigi kui linna vappe ja sümboolikat.
Põnevam kui see lühike ajalugu, on hoopis linna administratsioonis töötav bürokraatide mass. Lisaks Hotel de Ville'le, mis on linnapea asjupaik, on Pariisis veel 20 väiksemat raekoda ja linnavalitsust - iga linnaosa kohta üks. Selles konkreetses majas töötab 1000 (!) inimest. Üldse aga linna administratsioonis kokku 50 000!!!!!!!!!! inimest. Ehk siis põhimõtteliselt iga paberilehe ja pliiatsi liigutamise jaoks keegi.... Täpselt hea näide siinsest bürokraatiamaailmast.
Panen siia pildi ka Pariisi vapist (meeldiva aknapeegeldusega :). Pariisi ametlikud värvid on siis sinine ja punane. Laevuke vapil on pärit keskajast ja sümboliseerib veekaupmehi. Siin pildil on näha vapp oma täiel kujul - koos sinna juurde kuuluva 3 ordeniga (Auleegioni orden, sõjarist ja vabastuse orden). Prantsuse trikoloori 2 värvi on võetud kasutusse justnimelt Pariisi värvidest, millele siis on lisatud kuninga värv, mis on valge.

Viimaseks vaatamisväärsuseks oli Luxembourg'i aias asuv Louxembourg'i palee, kus praegu asub senat ehk siis prantsuse ülemkoda. Palee sai valmis 17 sajandil ja ehitati algselt Henri IV lese paleeks. Algsel kujul on säilinud vaid üks ruum. Sellegipoolest on suur osa ülejäänud ruumidest hiljem ikkagi Napoleoni poolt kulda ja karda täis topitud.
Vahepeal kasutati paleed vanglana ning II MS ajal oli seal saksa õhujõudude peakorter. Nüüd siis prantsuse ülemkoda. Ülemkojas on veidi üle 300 liikme. Aga üldiselt oli nii igava jutuga kohalik giid, et sel ajal, kui ülemkojast rohkem räägiti, olin appi võtnud oma viimased jõuraasud, et eemale ajada vägisi pealetükkivat und. Istungite saal oli sellegipoolest vinge. See siis ka pildil näha. Pildilt jäävad välja võimsad rõdud (2 korrust), kust siis on võimalik istungeid jälgida ja kus olles tekib tunne, et oled sattunud ooperisse.
Panen siia lõppu ühe pildi veel ka Napoleoni troonist, mis samuti ülalmainitud palees vaatamiseks välja on pandud. Peaks olema täpselt sellisel kujul nagu siis, kui Napoleoni istmik seda kulutas.