Lõuna-Ameerika: kuidas kõik alguse sai

Kes veel ei tea, siis kogu meie Lõuna-Ameerika reisilugu algas eksprompt piletiostuga. Mai alguses tuli Estravel välja nädalase pakkumisega, mis võimaldas edasi-tagasi piletid 4 erinevasse Lõuna-Ameerika linna saada vähem kui 10 000 EEK eest. Linnu võis omavahel kombineerida. Lõuna-Ameerika reis oli pikka aega olnud üks mu unistusi, mis sel hetkel tundus sõltumata odavast hinnast üsna teostamatu. Okei, krediitkaardi abil saab piletid osta küll, aga kellega minna??? Paaripäevane otsustusaeg nii suure summa jaoks on ikka pisut lühike. Esimene hetk matsin selle mõtte üldse maha...või vähemalt püüdsin...aga uss jäi hinge. Otsustasin, et kaotada pole midagi – hakkan järjest inimesi moosima – ehk näkkab. Näkkaski. Veiko ja Küllike olid kohe huvitatud. Kuna kolmekesi reisile minna tundus veidi enam kui veider (kes teab meie ajalugu, see teab), siis otsisime veel neljandat. Mõningase mõtlemise järel läks ka Kerdiga õnneks. Mõeldud, tehtud. Helsingi-Frankfurt-Buenos Aires, Sao-Paulo-Frankfurt-Helsingi sai ostetud ca 8800EEK eest.

Kuna töö tappis kõiki võrdselt, siis jäid edasised ettevalmistused suhteliselt viimasele minutile. Tõsi, jõudumööda lugesin küll kokku kraabitud kirjandust ja blogisid, aga midagi täpsemalt paika panna ei olnud lihtsalt aega ega jaksu. Vahepeal liitus reisiseltskonnaga Riho. Kuna sama marsruudi piletid olid selleks hetkeks pisut rohkem kui 2x kallimad, otsisime talle veidi teise marsruudiga piletid.

Ülejäänud ettevalmistuste päris täpseid hindu ma enam ei mäleta, aga viisad ja vaktsiinid läksid kokku ca 3000 EEKu. Kuna Brasiilia saatkond asub Helsingis, ajasime kindluse ja mugavuse mõttes asju läbi Estraveli. Õigesti tegime, sest enne, kui meie tohutu makulatuurivirn Helsingi suunas teele läks, pidime kõik ümber tegema oma dokumendifotod, hankima juurde kindlustuspabereid ja kõikvõimalikke muid totrusi. Ise ajades oleks meil viisa ilmselt saamata jäänud (arvestades, et ka viisa ajamine jäi suhteliselt viimasele minutile). Uskumatu bürokraatia. Ravikindlustust ma lõpuks lisaks ei viitsinudki teha ja panustasin Swedi olemasolevale kuldkaardikindlustusele. Õnneks ei läinud seda ka vaja.

Viisa tarbeks olime eelnevalt broneerinud 2 ööd Sao Paulos (kuna majutuse kinnitust oli kõigi muude dokumentide hulgas tarvis). Lisaks olime broneerinud hosteli kaheks esimeseks ööks Buenos Aireses. Ja broneeringu tegime ette ka rendiautole. Kõik muu oli lahtine.

Mõni nädal enne reisi saime kokku ja panime paika ambitsioonika marsruudi. Sellest marsruudist läks täitmisele maksimaalselt pool. Õnneks oli meil nii palju mõistust, et algsest plaanist ka Boliiviasse jõuda, otsustasime selle koosoleku käigus loobuda. See oli äärmiselt mõistlik otsus. Ja noh – nüüd on ka järgmisel korral midagi vaadata :)

7.02-8.02.2011: Tallinn-Lääneterminal-Vantaa-Frankfurt-Buenos Aires

Laev väljus D-terminalist kell 11.00. Stardis olime kolmekesi – mina, Riho ja Kert. Veiko ja Küllike olid juba paar päeva varem Soome läinud ja pidid meiega kohtuma lennujaamas. Start läks valutult, aga puhkusetundest oli asi veel üsna kaugel. Erinevalt suvisest Norrast oli seekord Riho see, kes viimase sekundini oma tööasju ajas. Kert vist ka. Helsingis otsustasime koonerdada ja takso asemel bussiga lennujaama minna. Kokkuhoid missugune – 2 bussi kokku €6.50 (takso oleks läinud kusagil €40 kanti.)

Pagasi olime peale pakkimist, uuesti pakkimist ja veelkord pakkimist suutnud vähendada kusagil 10-12 kilo peale. Riiete osakaal polnud sellest kuigi suur. Enamiku võtsid enda alla telk ja magamiskott. Etteruttavalt võib öelda, et ma pole kunagi nii otstarbekalt pakkinud kui seekord. Jalanõudest olid kaasas minu kevad-suvi-sügis-talv tennised (nahast, paksu tallaga) ja 2 paari plätasid. Teksad, mis jalas ja veel ühed mugavad pikad püksid, 2 paari lühikesi pükse, 2 seelikut, ports top’e/t-särke, dressipluus, kampsun, mis algul kohe selga läks ja tuulejope, mis samuti kohe algul selga läks. Siis muidugi pesu, sokid, kõikvõimalikud hügieenitarbed ja käterätt. Viimane oleks võinud väiksem olla. Kotiorjanduse näidis on juuresoleval pildil. Ajaga lisandusid veel kõikvõimalikud toiduasjad, kauss kokkamiseks, priimus ja muidugi veinid ning suveniirid.

Aga tagasi lennujaama. Riho läks ja Veiko ja Küllike tulid. Riho lennuteekond oli meie omast mõnevõrra eriev: Helsingi-Pariis-Sao Paulo-Buenos Aires. Start 2h enne meid ja saabumine plaanide kohaselt 2h peale meid. Jällegi ajast ette rutates võib öelda, et päris nii see siiski ei läinud.

Esimene lend väljus plaanipäraselt (Rihol ka). Mugav lennuk, õlu, vein. Alustasime steigi- ja veinilugejaga. Frankfurdi lennujaamas, nagu viimasel ajal ikka, tulid esimesed tõrked. Hoolimata sellest, et tegemist on ühe Euroopa suurima lennujaamaga, on seal õhtusel ajal üsna üksildane – tasuta kohvi automaadid koristatakse ära juba õige varakult ja kõik restoranid ja muu kaubandus suletakse kell 22.00. Suutsime veel McDonaldsis jala uksevahele suruda ning endale kiirelt burgeri ja õlle haarata. Iseenesest ei olekski see kümnene sulgemine nii paha olnud, sest meie lend pidi väljuma 22.55. Seda muidugi ei juhtunud. Teadmata põhjusel ei suudetud lennukisse kütust pumbata ja nii me seal siis passisime. Lõpuks saime starti kohaliku aja järgi 00.40. Oh joy.

Boardingu järjekorras first ja business klassi järjekorda vaadates valdasid mind veidi segased tunded. Eelisjärjekorras astus lennukile ikka terve issanda loomaaed. Paratamatult liigub mõte nende inimeste taustale. Näiteks, et miks reisib määrdunud teksade ja „korkvestiga“ ambaal esimeses klassis?

Meie lootused mugavast lennukist, kus igal istmel on eraldi ekraan purunesid tuhandeks killuks. Pidime piirduma padja, teki ja kõrvaklappidega, millest muusikat sai kuulata. Kogu salongiosa peale (igas osas üle 10 rea ja kõrvuti istus korraga 10 inimest – 3+4+3) oli vist 4 väikest telekat. Milline rõõm. Me ei tulnud muidugi selle peale, et endale kohti juba varakult ära broneerida. See tähendas, et me kõik istusime keskmises reas keskel. Õnneks istus ühel pool mind Kert ja teisel pool mingi suhteliselt kõhn piiga. Kert sai endale pinginaabriks ühe toreda argentiinlanna, kes meile terve portsu näpunäiteid jagas. Ah, ja võrdluseks nii palju, et Riho sai kõik, mida meie ei saanud – mugava, modernse ja pooltühja lennuki. Mis seal ikka – tuli keskenduda veinile. Õhtusöök saabus lõpuks eesti aja järgi 4.30. Vähemalt oli toit üsna hea.

Lend hilines ca 2 tundi ehk siis saabusime Rihoga kusagil samaaegselt. Polenud muidugi udust aimugi, kuhu täpselt keegi meist maanudb ja kui suur on üldse Buenos Airese lennujaam. Osalt meie argentiina sõbra ja osalt lisalugemise põhjal muutus reisi marsruut vahepeal juba vähemalt 2 korda. Noh, elame-näeme. Magada sai isegi võrdlemisi normaalselt, kuigi öösel raputas päris korralikult. Vahepeal jagati meile kätte passikontrolli jaoks vajalikud sissesõidupaberid. Hispaaniakeelsed. Õnneks oli meil tõlk argentiinlanna näol omast käest võtta. Muuhulgas tuli üles märkida mobiiltelefopni mark, seerianumber ja mudel. Wtf?

Kohale jõudes oli paari esimese minutiga selge, et järjekorratamine on Argentiinas rahvuslik sport. Ainuüksi selleks, et lennujaamast välja pääseda, tuli seista kolmes erinevas järjekorras, mis ühtekokku võtsid aega ca 1,5h. Kõigepealt passikontrolli järjekorra ootejärjekord, siis passikontrolli järjekord, siis tuli lindilt noppida oma pagas, mis õnneks saabus kõigile viperusteta, ning suunduda seejärel kotikontrolli järjekorda, mis lookles läbi kogu lennujaama. Kuna Riho viimane lend oli Lõuna-Ameerika siselend, siis läks temal palju kiiremini ja valutumalt. Need, kellel maandumisel linna õnnestus näha, ütlesid, et vaade oli võimas. Mina ei näinud ja kui kord juba maas olime, nägi kõik välja samasugune karjamaa, nagu igal pool mujalgi. Ilmataadiga läks saabudes õnneks – ilm oli veidi pilves ja ca 23 kraadi. Harjumiseks just paras.

Lennujaamast ostsime piletid mingile poolkallile bussile, mis meid õnneks otse hosteli ukse ette viis. Kuna meil ühistranspordi võimalustest udust aimugi polnud ja meie tohutusuured seljakotid just maailma otsa matkama ei meelitanud, oli see ilmselt sel hetkel kõige arukam lahendus.

Hosteli asukoht oli superluks – täpselt linna keskuses. (Panen siia huvilistele lingi ka: http://www.hostelestoril.com.ar Hostel ise nagu ostel ikka – ei midagi erilist. Küll aga oli iga senti väärt hosteli katuseterrass koos baariga. Hommikusöök oli muide samuti hinna sees. Kes Buenos Airesesse plaanib minna ja kellele hostelid sobivad, siis seda julgen kahel käel soovitada. Töötajad olid väga sõbralikud ja abivalmis ja igas mõttes oli seal väga muhe olemine. Katuseterrassi saab näha juuresolevalt pildilt.

Esimeseks pärastlõunaks me suuri plaane ei teinud. Pärast mõningast tutvust katuseterrassiga varustasime ennast veel mõne õlle ja veiniga javõtsime ette jalutuskäigu Buenos Airese jõukamatesse linnaosadesse, et päev lõpetada steigirestoranis, mida meie argentiina tuttav meile soovitas. Ei saa just öelda, et kusagilt oleks paistnud rikkus – pigem nagu tubli keskklass. Samas, vahe teiste linnaosadega oli märgatav. Paratamatult tekkis ikka ja jälle võrdlus Pariisiga ning kohati sekka natuke Barcelonat. Väga Euroopalik linn. Siinkohal kommentaariks veel nii palju, et ka ülejäänud Argentiinas oli väga palju Euroopalikku. See on selgitatav suure hulga sisserändajatega kõikvõimalikest Euroopa riikidest, kes aja jooksul siin mõnusasti on kanda kinnitanud ja oma osa kultuuri kaasa toonud.

Minnes tagasi meie õhtuse steigirestorani juurde, siis see oli tõesti väärt soovitus. Väga stiilne restoran ja tõesti maitsev liha. Ning taskukohase hinnaga veinid (praadide hinnatase oli Tallinna oma). Sealne teenindus oli nii taseme, et hakkas isegi veidi imelik.

Hostelisse tagasi läksime metrooga, kuna selleks ajaks lõid jalad pehmelt öeldes tuld. Ühistranspordi piletihinnad on täiesti uskumatud – metroo pilet maksis 1.10 (3.30 EEK), bussipilet oli samasse kategooriasse. Tõsi, metroo on suhteliselt vana rüsa ja ei kata linnast väga suurt osa. Samas ajab ta asja kenasti ära.

Kella 22-ks (eesti aja järgi kell 3.00 öösel) oli minul kett maas. Poisid pidasid vastu kella üheni.

9. veebruar 2011: Veel Buenos Airest – San Telmo, La Boca, ja veel veini.

Arvestades varast ärakukkumist algas hommik juba kell 7. Voodis magada oli erakordselt mõnus hoolimata sellest, et Veiko öösel konditsioneeri ära vussis nii, et see jaheduse tootmise asemel hoopis toa lebrat ringi ajas. Lisaks kohvile, helvestele ja moosisaiadele askeldas köögis ka mingi tädi, kes meile hommikuks muna praadis. Arvestades, et öö hostelis maksis ca €10, oli seda kõike küll ja veel. Peale hommikusööki jätkus päev nii, nagu üks puhkus välja peab nägema: katuseterrass, vein ja kaardimäng. Ja natuke päikest. Õnneks siiski vahelduvate pilvedega. Sellest hoolimata õnnestus meil vähistuda kõigest tunniga. Päiksepõletuse eriauhind läks sel korral Veikole. (Osaliselt on tulemus näha alloleval pildil.) Nii karmi päikest ei osanud tõesti karta hoolimata kõigist hoiatustest. Shopingulisti lisandus muude asjade kõrval 30 faktoriga päiksekreem. Lõunast hakkas vaikselt vihma tibutama ja me olime sunnitud varju alla kolima. Suur oli meie üllatus kui meiega liitusid veel 2 eestlast, kes just veidi enne seda olid meie hostelisse saabunud.

Arhitektuur on Buenos Aireses tõesti hämmastav. 19.sajandi lõpu Haussmanni stiilis majad vahelduvad eriti kaunite tornide ja poollagunevate, kohutavalt räämas barakkidega. Meie terrassi vastas ehitati parasjagu seina. Ehitusmaterjalina tundus kasutuses olevat kõik, mis parasjagu kätte juhtus. Arhitektuuri stiilinäiteid saab näha järgmises postituses.

Pealelõunal otsustasime minna La Bocasse (üks Buenos Airese linnaosadest). Et La Boca asub üsna kaugel ja peale eelmise õhtu maratoni ei tundunud lõputu jalutuskäik just eriti ahvatlevana, otsustasime bussi kasuks. Hotelli vastuvõtust juhatati bussipeatus kätte ja kästi kaasa võtta münte (nendega on siin suur defitsiit). Ilma täpse rahata jääd bussist lihtsalt maha. Ja mujalt ka piletit osta ei saa. Pilet ise jällegi odav – 1.40 peesodes, mis teeb kroonides 4.20.

La Boca oli tegelikult esimene koht, kus tekkis tunne, et oled teisel pool maakera. Seni oli kõik ikka väga euroopalik olnud. Linnapildis musti praktiliselt ei näe. Lisaks La Boca värvilistele majadele jalutasime ka Maradona esimese staadioni juurde ja piilusime turistipiirkonnast ka pisut kaugemale. Kell oli selleks ajaks kusagil 18 (pimedaks läheb õhtul kaheksa ajal). Sellest hoolimata vaadati meid juba siis pikkade pilkudega ja kui me siis ühe kohaliku poe juures peatuse tegime, tulid meie juurde kohalikud, kes näitasid kätte bussijaama ja soovitasid meil nii pea kui võimalik sellest piirkonnast jalga lasta. See tekitas hetkeks kõhedust, kuigi La Boca ja selle ümbrus avaldas mulle senikülastatud kohtadest kõige rohkem muljet. Aga mis seal ikka...koperdasime angaari juurde, kus bussid peatusid ja ronisime peale.

Õhtusöögile otsustasime minna San Telmosse, mis oli hosteli juurest jalutuskäigu kaugusel. Jalutuskäik venis mõnusa söögikoha otsinguil aga jälle maratoniks. Head, mõistliku hinnaga söögikohta me lõpuks ei leidnudki. Kui me olime ennast juba ogaraks kõndinud, suundusime tagasi hosteli juurde ja piirdusime poes leiduva näksimisega. (Pildil plaasterdab Riho oma ribadekskõnnitud jalgu). San Telmo, mis on Buenos Airese üks kuulsamaid linnaosi (tuntud peamiselt oma ööelu ja tänaval toimuvate tangoetenduste poolest), osutus täielikuks pettumuseks. Väga kallis tänavakaubandus, kallid ja igavad söögikohad ja vaid üks, väga mage tantsuetendus. Variant oleks olnud minna tangoklubisse, aga õhtusöögi, tantsuetenduse ja tango algkursuse eest tundus siiski liig maksta 700 EEKu nina pealt.

Ülejäänud õhtu kulus hosteli elanikega sotsialiseerumisele. Rihol, Kerdil ja Vana Tallinnal läks õige pikalt. Ja järgmisel hommikul üsna valusalt... (Kaaskannatajad näha juuresoleval pildil. Väidetavalt olla nad Vana Tallinnast siiras vaimustuses olnud. Millegipärast ma kahtlen, et see ka järgneval hommikul nii oli.) Broneerisime roadtripilt tagasi jõudmise ajaks veel ühe öö samas hostelis.

Väike Buenos Airese pildialbum

Vaated Buenos Airese südalinnale. Teisel ja kolmandal pildil on vaated, mis avanesid meie terrassilt. Neljandal pildil juhin tähelepanu vasakpoolsele kõrghoonele. Ilmselgelt on maa kõrges hinnas, aga õhuruum ilmselt mitte niiväga - maja oli ca 15 korrust kõrge ja ühe toa laiune.



Parke ja rohelust oli Buenos Aireses meeldivalt palju. Allpool näha kaks erinevat kesklinna parki. Õnneks ei olnud enamik nii räämas kui see, mis teisel pildil näha. Rahvast oli parkides üsna palju, samas kodutut kontingenti oli näha üllatavalt vähe.

Veel mõned vaated kesklinnale. Vasakul kaubatänav ja paremal linna suurim avenüü - 9.juuli. Väidetavalt tehtud sooviga üle trumbata prantslaste Champs Elysee'd. Arvestades tänava laiust (kokku ca 20 sõidurada), on projekt õnnestunud. Miljööväärtuselt jääb siiski Champs Elyseele alla.

Recoleta surnuaed ja park. Recoleta on väga mõnus piirkond, aga sellest veidi lähemalt juba hiljem, kui me tiiruga tagasi Buenos Airesesse jõuame.

Veel mõned vaated Buenos Airese suurimale tänavale. Vasakul kiirtee lõpp ja tänava algus, paremal on näha keskmised sõidurajad.


Siia vahele üks tüüpiline kiirteelt avanev vaade. Kahjuks ei õnnestunud üles pildistada kõige rohkem räämas piirkondi. Need olid omaette vaatepilt.

San Telmo ja tango. Nagu juba eelmises postituses öeldud - miljööväärtus puudub. Mõttetult üleshaibitud turistilõks.

La Boca ümbrus, sisehoovid ja Maradona esimene staadion.

10.veebruar 2011: teele

Päikese käes täna väga olla ei taha. Ostsime lisaks ühe hapukoort meenutava päiksekreemi, mis jätab keha meeldivalt valgeks (ja ilma naljata – see on ainus variant meiesugustel talvistel keldrikakanditel siin mitte ära põleda), ja suundusime autole järele. Olime endale broneerinud keskklassi sõiduauto ja olime küll juba ette arvestanud sellega, et meil ilmselt nahk üle kõrvade tõmmatakse, aga auto, mis meile valmis oli pandud, võttis esimesel hetkel pahviks ikka küll. Chevrolet Corsa. Õnneks oli meil peale pikka otsimist õnnestunud leida suhteliselt soodne diil – autorent Lõuna-Ameerikas on muidu pigem kallis ja enamik firmasid ei luba sul autoga riigipiire ületada (heal juhul lisatasu eest Argentiinast Tsiili). Täpsustuseks veel nii palju, et auto võtsime läbi vahendaja, aga tegelik rentija oli Alamo.

No olgu. Peale esimesi vahelduvaid ahastus- ja naeruhoogusid hakkasime tõsiselt mõtlema, kuidas me ikkagi pakime 5 inimest, kellest kaks on üle 1.90 pikad ja 5 suurt reisikotti + söögikott, sellesse autosse ära. Peab tunnistama, et auto pagasnik üllatas meid meeldivalt. Mõningase paigutamise järel mahtusid sinna ära kõik pambud (võrdluseks: minu Peugeot’i võrdlemisi suur pagasnik ja tagasiteel sadamast võetud suure Mercedes takso pagasnik ei saanud kumbki sellise kogusega hakkama), panime pikad ette istuma ja meie 10-päevane roadtrip võis alata!

Linnast väljasõit võttist tubli paar tundi. Arvestades, et detailset kaarti meil ei olnud ja et puuduvad igasugused suunaviidad, siis olime sunnitud eeslinnade nimede järgi hindama, kas meie suund endiselt enamvähem õige on. Erinevaid maanteid hakkas näitama alles täiesti linna servas. Algselt planeeritud Mendoza asemel võtsime suuna hoopis Barilochele (ca 1600km) ja sealsetele mägijärvedele. Peale esimest 200-t kilomeetrit oli tahtmine autost maha astuda ja lihtsalt karjuda. Oli kitsas (auto tagumine iste ei olnud ilmselgelt mõeldud mahutama kolme inimest) ja tee oli KOHUTAVALT nüri. Väga korraliku kattega aga peale põldude, lehmade ja karjamaa ei näinud me eriti midagi. Kilomeetrite ja kilomeetrite kaupa polnud isegi mitte inimasustust. (Siin ja seal ka mõned näited.) Teele kaasavõetud snäkid ja vein vähenesid kohutava kiirusega. Veinicounterist loobusime, sest lugemine läks sassi juba Buenos Aireses.

Juba esimesel päeval saime klaasi kivi. Rõõm, rõõm. Ja esimest korda peatati politsei poolt (hiljem selgus, et liikluspolitsei „punktid“ ongi tavaline nähtus ja sealsed politseinikud põõsastes passimist eriti ei harrasta). Politsei oli sõbralik ja lasi meil kiirelt minna. Seejärel veel mitusada kilomeetrit pulksirget teed: päevalilled, mais, lehmad, tubakas, lehmad, päevalilled, mais jne. Tee nüriduse iseloomustamiseks sobib hästi järgnev kahekõne:

Kert (tagaistmelt): „Riho, kas sa palun otsiksid välja Argentiina raamatu ja ulataksid selle mulle!“

Riho: „Ma ei saa. Äkki tuleb kurv, ja siis ma magan maha kõige põnevama asja kogu teel.“ (Siin ja seal ka mõned näited pulksirgetest teedest.)

Päeva sihiks oli sadade kilomeetrite raadiuses ainus kämping, mille kaardilt suutsime leida. Arvestades, et tegemist oli meie esimese ööga, siis päris suvalisse maantekraavi telki ka panna ei julenud. Ega me tegelikult ka kämpingust palju ei oodanud, aga kohale jõudes selgus, et olemas olid absoluutselt kõik mugavused, sealhulgas grill iga telkimisplatsi juures. Esimene öö telgis möödus väga mõnusalt. Küljealune oli küll pisut kõva, aga see-eest oli värske õhk ja jahedus.

Ahjaa, ja päeva highlight: Küllike ostis enne minekut Bob Marley CD ja toppis selle esimese asjana auto CD-mängijasse. Kuhu see kinni jäi. Kogu reisi ajaks. Ja väljaspool linnu raadio väga ei levinud....

Argentiina liiklusest

Argentina liikluse iseloomustamiseks sobib hästi Veiko firmarepliik „müstifikatsioon“. Buenos Airesest välja sõita oli natuke kõhe, sest liiklusmärkide osas valitseb ikaldus ja vähemalt alguses jäi mulje, et ristmikutel käitutakse vastavalt sisetundele ja nõudest „anna teed“ ei ole kunagi kuuldud. Kusagil poole reisi peal hammustasime siiski läbi, et üldjuhul toimib asi parema käe reegli alusel. Palju on ühesuunalisi tänavaid, nii et teed andma pead enamasti igal teisel tänaval. Sõiduridade osas tekkis ka küsimus, et miks täpsemalt need üldse maha on märgitud, sest iga autojuht teeb nii linnas kui maanteel ikka ise oma raja. Oleks hispaania keelt osanud, oleks ehk mõnelt isegi küsinud, et kas ta teab, milleks need valged kriipsud seal tänaval on.

Teede kvaliteet ületas kõik meie ootused - enamik teid oli väga korralikud. Kohati olid probleemiks löökaugud, mis ennast kavalalt muidu väga korraliku tee sisse peitnud olid. Teine hämmastav teema oli see, et suurtel maanteedel esines kohati mitmekümnekilomeetriseid kruusalõike. Sealjuures ei olnud üldjuhul tegemist teeremondiga.

Kiirust piiravad märgid on Argentiinas ilmselgelt vaid soovitusliku iseloomuga. Maanteel on kiirus üldiselt piiratud 100-110km/h, aga see ei huvita eriti kedagi. Kuna meie punn hakkas juba 120 peal lennuki häält tegema, siis me sellest kiiremini väga ei julenud sõita. Pealegi, sellel kiirusel nägid suisa silmaga, kuidas kütusemõõdik nulli suunas kihutas. Kui ennast kaasliiklejatega võrdlesime, siis tekkis tunne, et oleme tee äärde ära parkinud.

Igal suuremal teel, enamasti linnade ümbruses, asuvad politseipunktid. Kinni peetakse pisteliselt ja pühapäeviti ei ole neis punktides eriti kedagi. Keskpäeval ei viitsi ka keegi eriti väljas passida. Üldjuhul küsitakse paari dokumenti ja seda, kuhu sõidad. Kogu reisi jooksul ei tekkinud meil politseiga ühtegi probleemi. Välja arvatud see, et neist arusaamine ja enda selgekstegemine võttis alati omajagu aega. Tänu sellele jääbki lõpuni selgusetuks, kas nad ongi nii viisakad ja sõbralikud, või me olime nii umbkeelsed, et nad vaatasid, et meilt pole isegi mõtet raha küsida – me ei saaks nagunii aru. Siiski, arvestades üldmuljet argentiinlastest, panustan esimesele :).

Ah, ja kõigil autodel on toonklaasid ja ülevaatus ei ole selles riigis küll teema - sedasorti autosid nagu peatüki alguses pildil (tõsi küll, rattad all), oli liikluses päris palju näha.

11.veebruar 2011: Edasi mägede suunas

Hommik äratas meid mitmesuguste lindude valjuhäälse võidulaulmisega (loe: kõrvulukustava kisaga). Järgmine moment, keeras naaberplatsil mingi vend mängima kohaliku „rahvamuusika“. Väga ehe. Enamik sedasorti muusikat on üles ehitatud täpselt samale „lonkavale“ rütmile – mõned kiiremad, mõned aeglasemad, aga rütm kõigil sama.

Sõime hommikust (sardiinid tomatis segatuna majoneesiga ja sai) ja asusime jälle teele. Tee oli veel nürim kui eelmisel päeval ja kehaosad kangestusid autos kümnel erineval moel. Taustaks mängis endiselt Bob Marley. Kuna mingis väikses külakeses keelduti meile õlut müümast, siis otsustasime proovida muid kohalikke saatana solgipangest pärit jooke. Ühe rohelises pudelis eriti vastiku maitsega joogiga seoses tuleb siiani silma ette, kuidas see Bob Marley häälega laulis: „Try me“.

Õlle juurde kommentaariks veel nii palju, et argentiina õlu on hea. Valdavalt domineerib kohalik õlletootia Quilmes javalikus on päris mitmed erinevad sordid – nii tumedad kui heledad . Pudelitest on valida kas 330ml või 970ml (suure õllepudeli näidis on siin.) Väikseid pudeleid tagasi ei osteta, aga suurtele väänatakse otsa pant, mis on ca 1/3 õlle väärtusest. Taara tagastamisel saad uue õlle sellevõrra odavamalt. Pikapeale hakkas taara pant rahakotis mõrva sooritama ja nii said lõpuks meistki tublid taaratagastajad. Siit ka põhjus, miks meile kohalikus külapoes õlut ei müüdud. Kui tädi aru sai, et oleme vaid läbisõidul ja taarat tagasi ei too, siis ta lihtsalt keeldus.

Nähtud fauna nimistusse saab tänase seisuga kanda vöölase, portsu kullilisi ja karja emusid. Lisaks 3 väikest keeristorimi. Päeva tipphetkeks jäi teel kohatud soolajärv, mida võib näha juuresolevalt pildilt. Sealsamas nägime ka vöölast.

Kuigi lootsime teise päeva õhtuks mägedesse välja jõuda, rääkis istme maitse suus varasema peatuse poolt. Otsustasime endale steigid shopata ja varem „õhtule“ minna. Soovitatud järveäärne kämping oli üsna muhe – jällegi oli iga telkimisplatsi juures olemas grill. Tõsi küll, tuletegemist segas üle mõistuse suur tuul, mis pidavat Argentinas üsna tavaline olema. Arvestades maastikku – sadu kilomeetreid siledat ja metsavaba maad, on see ka suhteliselt mõistetav. Aga see selleks. Lõpuks tuul vaibus ja õhtuses menüüs olid steigid ja grillitud mais. Telkimine läks kogu seltskonna peale maksma 115 peesot ehk siis €22.

Barilocheni veel 350km

Ilm on pilvine ja jahe (kusagil 15 kraadi kanti). Sellegipoolest käisid poisid järves ujumas. Ikkagi esimene kord Argentiinas ujuda. Vesi oli jääkülm (ilma liialdamata). Edasi andsime endast parima, et võimalikult kiirelt Barilochesse välja jõuda. Teele jäid mitu väga mõnusat ööbimiskohta, mida ajanappuses olime sunnitud kahjuks ignoreerima. Loomadest nägime veel kullilisi, rohkelt guanacosid ja emusid ja paari hobusekarja. Asukoha järgi võib oletada, et tegemist oli ilmselt metsikute hobustega.

Bariloche, Argentiina kõige populaarsem suusakuurort ja Patagoonia suurim turismikeskus, rajati sveitslaste poolt. Jällegi puudus üllatusmoment, sest tegemist oli kõige harilikuma Euroopa suusakülaga. Väga mõnus, aga tavaline. Puidust majakesed, suveniiripoed ja restoranid. Vastav oli ka hinnatase. Erinevus ülejäänud Argentiinaga oli see, et igalt poolt paistis harjumatu rikkus – nii Bariloches sees kui ümberkaudsetel aladel.

Olime ennast vaimusilmas juba mõnusasti mägijärve äärde sisse seadnud. Tasuta. Tahtsime jõuda võimalikult lähedale Villa da Angostura juures olevale poolsaarele, et järgmisel päeval külastada sealset haruldast puude kaitseala. Teele asudes suri üsna kiirelt ka viimane lootus tasuta ööbimisest. Kallas, kus puudus inimasustus, oli kas a) järsk või b) tähistatud telkimist keelavate märkidega. Arvestades, et tegemist on rahvuspargi territooriumiga, on see üsna loogiline, aga lootsime siiski, et on olemas ka tasuta telkimisplatsid. Vähemalt meie neid ei leidnud. Jäime jälle pimeda peale. Pimeduse saabudes pöörasime sisse ühte suvalisse kämpingusse, mis õnneks osutus suhteliselt miljööväärtuslikuks. Kummalisel kombel olid inimesed ennast sisse seadnud valdavalt kõrgel ja mitte nii kenal kaldapealsel, mitte otse järve ääres, kust igas suunas avanesid miljonivaated. Õige pea selgus ka põhjus.

Kogu pärastlõuna ja õhtu oli ohjeladamatult sadanud. Telkimise ajaks jäi vihm küll järgi, aga temperatuur oli selleks hetkeks langenud alla 10’C ja lisandunud oli lõikavalt külm tuul. Tänu eelnimetatud tingimustele läks tule ülessaamiseks omajagu aega. Gaasiballooni, mis meie priimuse ülemise otsaga sobiks, me Barilochest ei saanud, nii et pidime tuletegemiseks kasutama pimedas käsikaudu kokku otsitud niiskeid oksakesi. Proovige kunagi pilkases pimeduses lõkkematerjali leda. Lõikavalt külm tuul puhus järvelt kogu öö. Temperatuur oli viie kraadi ringis ja telgis oli ilma madratsita väga väga külm. Siit siis ka põhjus, miks targad inimesed oma telgid üles, kõrgele kaldapealsele püstitasid, mitte järve äärde nagu meie – lollid ida-euroopa turistid.

13. veebruar 2011: Parque Nacional Los Arrayanes, Villa La Angostura ja puude kaitseala ehk kuidas me matkasime maailma otsa ja tagasi.

Hommik oma miljonivaadete ja päiksepaistega oli võrratu. Veidi teist meelt olid öösel külmast kangeks jäänud kondid. Nii olid kõik kindlad ühes – ükstapuha, kus me järgmise öö magame – külmas see olema ei saa. Kui vaja, võtame hotelli. Edasi tulid tavapärased toimingud – võileib, puljong. Veiko ja Kert käisid jooksmas ja seejärel ujumas. Segased. Vesi oli ainult pisut külmem kui jääkülm. Pakkisime oma kola kokku ja liikusime edasi.

Üllatuslikult osutus väljareklaamitud kaitsealale ligipääsu leidmine raskemaks kui algul arvasime. Raamatus oli sellele küll pühendatud suisa omaette lehekülg (üks põhjusi, miks üldse otsustasime üldse Barilocheni välja sõita), aga juhiste järgi olekski meil see rahvuspark ilmselt nägemata jäänud (rahvusparke on sealkandis rohkem kui seeni pärast vihma – üks algab ja teine lõpeb). Peale mõningast edasi-tagasi sõitmist ja paari küsimist selgus lõpuks, et poolsaarele pääseb otse Villa La Angosturast. Viimane siis üks järjekordne idülliline sveitsi stiilis mägiküla. Kasutasime juhust ja varustasime ennast veidi suveniiride, toidu ja lõpuks ometi ka meie priimusega sobiva gaasiballooniga.

Rahvuspargi väravas selgus, et sissepääs pikemale – 12km rajale, maksab 50 kohalikku. Seriously??? Otsustasime minna lühemale tasuta rajale ja sealt pikale hiilida isegi juhul, kui selleks on vaja 100m mööda kaljuseina alla või üles ronida. Noh, natuke oli ka. Ainuke murettekitav asi pargi väravas oli kaart, millelt oli raske välja lugeda, kas arvestuslikult 3h ja 12km on edasi tagasi või ainult üks suund. Tundus justkui loogiline, et edasi tagasi. Väidetavalt maailma suurim Myrtle metsa kaitseala (pardon, aga ma ei ole suutnud selle puu eestikeelset senini tuvastada) asus poolsaare kõige kaugemas tipus. Ega me täpselt ei teadnudki, millega on tegemist, aga pilt nägi raamatus välja põnev :). Los Arrayanes’i poolsaar ise on pikk, kitsas ja mägine ja seal asus isegi 2 järve. Autodega sinna ei pääse, tuld teha ei tohi jne. Loodus on hoitud täiesti puutumatuna (isegi mahalangenud puud kui need just teel nii risti ei ole, et käimist takistavad).

Võtsime suuna lühemale, 1,5km rajale, et sealt edasi pikemale liikuda. Esimesest hetkest peale olid igas suunas uskumatult võimsad vaated. Paar pilti on näha siin, ülejäänud leiavad teadjad minu Picasast vastavast kataloogist. Nagu juba mainitud – poolsaar oli mägine – ainuüksi selleks, et päris alguses künka tippu jõuda, kulus vähemalt pool hommikusöögiks tarbitud kaloritest ja üks kahest kaasavõetud Calimocho pudelist. Seinaronimine jäi õnneks ära, piisas paarist libastumisest poril ja mõningasest ragistamisest läbi bambussalu, et pikemale rajale jõuda. Indu täis, hakkasime tempokal sammul poolsaare tipu suunas kõndima. Häirekellad hakkasid lööma siis, kui 6km sildi juures tervitas meid kaart, mis näitas, et kõnnitud on pool maad. Aga no mis seal ikka – nii palju juba kõnnitud – tagasi ikka ei lähe. Pealegi – kuna saare tipust käis ka katamaraan, siis otsustasime, et 12km meid ei tapa ja tagasi tuleme lihtsalt katamaraaniga.

Iga sentimeeter loodust oli vaatamist väärt. Hämmastust tekitasid puudevahel imeilusad lühikese muruga hästi hooldatud „piknikuplatsid“ keset seda vahelduvat loodust. Mõni aeg hiljem selgus ka põhjus: metsalehmad J. Meie teed ristusid ühes vähe tihedamas tihnikus, kus nad meid mõne meetri kauguselt põrnitsesid. Poolsaare tipus ootas meid järgmine miljonivaade – roheline laguun vaatega järvele ja mägedele. Eks vaadake piltidelt ise, muidu läheb ülivõrrete kasutamine siin liiga tihedaks. Aga päeva põnevaimaks osaks ei osutunud mitte loodus ega Myrtle puud vaid tõsiasi, et saare tippu jõudes selgus, et katamaraan oli just lahkunud ning ainus järelejäänu pidi minema 3 tunni pärast (+1h sõiduaega). Lisaks maksis pilet 100 kohalikku. See kõik oleks tähendanud jällegi seda, et ööbima jõuame pimedas ja ei saa väga kohta valida. Ei teadnudki, kas nutta või naerda. Pärast mõningast arupidamist otsustasime kiirkõnnis tagasi jalutada. Võtsime väikse eine ja vudisime tagasi. Tagasikõnniks läks aega 2 tundi ja kuludesse võis kanda ühe paari jalgu (kokku kõndisime koos meie lisatiiruga ligi 30km). Siiski, peale ujumist jäises järves enesetunne normaliseerus ja me suundusime järgmist kämpingut otsima. Sedakorda läks õnneks ja GPS aitas meil leida ühe soojema koha mägede varjus, kahte järve ühendava jõe ääres. Õhtusöögiks jällegi makaronid, sedakorda tehtud meie fantastilisel uuel priimusel.