10.veebruar 2011: teele

Päikese käes täna väga olla ei taha. Ostsime lisaks ühe hapukoort meenutava päiksekreemi, mis jätab keha meeldivalt valgeks (ja ilma naljata – see on ainus variant meiesugustel talvistel keldrikakanditel siin mitte ära põleda), ja suundusime autole järele. Olime endale broneerinud keskklassi sõiduauto ja olime küll juba ette arvestanud sellega, et meil ilmselt nahk üle kõrvade tõmmatakse, aga auto, mis meile valmis oli pandud, võttis esimesel hetkel pahviks ikka küll. Chevrolet Corsa. Õnneks oli meil peale pikka otsimist õnnestunud leida suhteliselt soodne diil – autorent Lõuna-Ameerikas on muidu pigem kallis ja enamik firmasid ei luba sul autoga riigipiire ületada (heal juhul lisatasu eest Argentiinast Tsiili). Täpsustuseks veel nii palju, et auto võtsime läbi vahendaja, aga tegelik rentija oli Alamo.

No olgu. Peale esimesi vahelduvaid ahastus- ja naeruhoogusid hakkasime tõsiselt mõtlema, kuidas me ikkagi pakime 5 inimest, kellest kaks on üle 1.90 pikad ja 5 suurt reisikotti + söögikott, sellesse autosse ära. Peab tunnistama, et auto pagasnik üllatas meid meeldivalt. Mõningase paigutamise järel mahtusid sinna ära kõik pambud (võrdluseks: minu Peugeot’i võrdlemisi suur pagasnik ja tagasiteel sadamast võetud suure Mercedes takso pagasnik ei saanud kumbki sellise kogusega hakkama), panime pikad ette istuma ja meie 10-päevane roadtrip võis alata!

Linnast väljasõit võttist tubli paar tundi. Arvestades, et detailset kaarti meil ei olnud ja et puuduvad igasugused suunaviidad, siis olime sunnitud eeslinnade nimede järgi hindama, kas meie suund endiselt enamvähem õige on. Erinevaid maanteid hakkas näitama alles täiesti linna servas. Algselt planeeritud Mendoza asemel võtsime suuna hoopis Barilochele (ca 1600km) ja sealsetele mägijärvedele. Peale esimest 200-t kilomeetrit oli tahtmine autost maha astuda ja lihtsalt karjuda. Oli kitsas (auto tagumine iste ei olnud ilmselgelt mõeldud mahutama kolme inimest) ja tee oli KOHUTAVALT nüri. Väga korraliku kattega aga peale põldude, lehmade ja karjamaa ei näinud me eriti midagi. Kilomeetrite ja kilomeetrite kaupa polnud isegi mitte inimasustust. (Siin ja seal ka mõned näited.) Teele kaasavõetud snäkid ja vein vähenesid kohutava kiirusega. Veinicounterist loobusime, sest lugemine läks sassi juba Buenos Aireses.

Juba esimesel päeval saime klaasi kivi. Rõõm, rõõm. Ja esimest korda peatati politsei poolt (hiljem selgus, et liikluspolitsei „punktid“ ongi tavaline nähtus ja sealsed politseinikud põõsastes passimist eriti ei harrasta). Politsei oli sõbralik ja lasi meil kiirelt minna. Seejärel veel mitusada kilomeetrit pulksirget teed: päevalilled, mais, lehmad, tubakas, lehmad, päevalilled, mais jne. Tee nüriduse iseloomustamiseks sobib hästi järgnev kahekõne:

Kert (tagaistmelt): „Riho, kas sa palun otsiksid välja Argentiina raamatu ja ulataksid selle mulle!“

Riho: „Ma ei saa. Äkki tuleb kurv, ja siis ma magan maha kõige põnevama asja kogu teel.“ (Siin ja seal ka mõned näited pulksirgetest teedest.)

Päeva sihiks oli sadade kilomeetrite raadiuses ainus kämping, mille kaardilt suutsime leida. Arvestades, et tegemist oli meie esimese ööga, siis päris suvalisse maantekraavi telki ka panna ei julenud. Ega me tegelikult ka kämpingust palju ei oodanud, aga kohale jõudes selgus, et olemas olid absoluutselt kõik mugavused, sealhulgas grill iga telkimisplatsi juures. Esimene öö telgis möödus väga mõnusalt. Küljealune oli küll pisut kõva, aga see-eest oli värske õhk ja jahedus.

Ahjaa, ja päeva highlight: Küllike ostis enne minekut Bob Marley CD ja toppis selle esimese asjana auto CD-mängijasse. Kuhu see kinni jäi. Kogu reisi ajaks. Ja väljaspool linnu raadio väga ei levinud....