13. veebruar 2011: Parque Nacional Los Arrayanes, Villa La Angostura ja puude kaitseala ehk kuidas me matkasime maailma otsa ja tagasi.

Hommik oma miljonivaadete ja päiksepaistega oli võrratu. Veidi teist meelt olid öösel külmast kangeks jäänud kondid. Nii olid kõik kindlad ühes – ükstapuha, kus me järgmise öö magame – külmas see olema ei saa. Kui vaja, võtame hotelli. Edasi tulid tavapärased toimingud – võileib, puljong. Veiko ja Kert käisid jooksmas ja seejärel ujumas. Segased. Vesi oli ainult pisut külmem kui jääkülm. Pakkisime oma kola kokku ja liikusime edasi.

Üllatuslikult osutus väljareklaamitud kaitsealale ligipääsu leidmine raskemaks kui algul arvasime. Raamatus oli sellele küll pühendatud suisa omaette lehekülg (üks põhjusi, miks üldse otsustasime üldse Barilocheni välja sõita), aga juhiste järgi olekski meil see rahvuspark ilmselt nägemata jäänud (rahvusparke on sealkandis rohkem kui seeni pärast vihma – üks algab ja teine lõpeb). Peale mõningast edasi-tagasi sõitmist ja paari küsimist selgus lõpuks, et poolsaarele pääseb otse Villa La Angosturast. Viimane siis üks järjekordne idülliline sveitsi stiilis mägiküla. Kasutasime juhust ja varustasime ennast veidi suveniiride, toidu ja lõpuks ometi ka meie priimusega sobiva gaasiballooniga.

Rahvuspargi väravas selgus, et sissepääs pikemale – 12km rajale, maksab 50 kohalikku. Seriously??? Otsustasime minna lühemale tasuta rajale ja sealt pikale hiilida isegi juhul, kui selleks on vaja 100m mööda kaljuseina alla või üles ronida. Noh, natuke oli ka. Ainuke murettekitav asi pargi väravas oli kaart, millelt oli raske välja lugeda, kas arvestuslikult 3h ja 12km on edasi tagasi või ainult üks suund. Tundus justkui loogiline, et edasi tagasi. Väidetavalt maailma suurim Myrtle metsa kaitseala (pardon, aga ma ei ole suutnud selle puu eestikeelset senini tuvastada) asus poolsaare kõige kaugemas tipus. Ega me täpselt ei teadnudki, millega on tegemist, aga pilt nägi raamatus välja põnev :). Los Arrayanes’i poolsaar ise on pikk, kitsas ja mägine ja seal asus isegi 2 järve. Autodega sinna ei pääse, tuld teha ei tohi jne. Loodus on hoitud täiesti puutumatuna (isegi mahalangenud puud kui need just teel nii risti ei ole, et käimist takistavad).

Võtsime suuna lühemale, 1,5km rajale, et sealt edasi pikemale liikuda. Esimesest hetkest peale olid igas suunas uskumatult võimsad vaated. Paar pilti on näha siin, ülejäänud leiavad teadjad minu Picasast vastavast kataloogist. Nagu juba mainitud – poolsaar oli mägine – ainuüksi selleks, et päris alguses künka tippu jõuda, kulus vähemalt pool hommikusöögiks tarbitud kaloritest ja üks kahest kaasavõetud Calimocho pudelist. Seinaronimine jäi õnneks ära, piisas paarist libastumisest poril ja mõningasest ragistamisest läbi bambussalu, et pikemale rajale jõuda. Indu täis, hakkasime tempokal sammul poolsaare tipu suunas kõndima. Häirekellad hakkasid lööma siis, kui 6km sildi juures tervitas meid kaart, mis näitas, et kõnnitud on pool maad. Aga no mis seal ikka – nii palju juba kõnnitud – tagasi ikka ei lähe. Pealegi – kuna saare tipust käis ka katamaraan, siis otsustasime, et 12km meid ei tapa ja tagasi tuleme lihtsalt katamaraaniga.

Iga sentimeeter loodust oli vaatamist väärt. Hämmastust tekitasid puudevahel imeilusad lühikese muruga hästi hooldatud „piknikuplatsid“ keset seda vahelduvat loodust. Mõni aeg hiljem selgus ka põhjus: metsalehmad J. Meie teed ristusid ühes vähe tihedamas tihnikus, kus nad meid mõne meetri kauguselt põrnitsesid. Poolsaare tipus ootas meid järgmine miljonivaade – roheline laguun vaatega järvele ja mägedele. Eks vaadake piltidelt ise, muidu läheb ülivõrrete kasutamine siin liiga tihedaks. Aga päeva põnevaimaks osaks ei osutunud mitte loodus ega Myrtle puud vaid tõsiasi, et saare tippu jõudes selgus, et katamaraan oli just lahkunud ning ainus järelejäänu pidi minema 3 tunni pärast (+1h sõiduaega). Lisaks maksis pilet 100 kohalikku. See kõik oleks tähendanud jällegi seda, et ööbima jõuame pimedas ja ei saa väga kohta valida. Ei teadnudki, kas nutta või naerda. Pärast mõningast arupidamist otsustasime kiirkõnnis tagasi jalutada. Võtsime väikse eine ja vudisime tagasi. Tagasikõnniks läks aega 2 tundi ja kuludesse võis kanda ühe paari jalgu (kokku kõndisime koos meie lisatiiruga ligi 30km). Siiski, peale ujumist jäises järves enesetunne normaliseerus ja me suundusime järgmist kämpingut otsima. Sedakorda läks õnneks ja GPS aitas meil leida ühe soojema koha mägede varjus, kahte järve ühendava jõe ääres. Õhtusöögiks jällegi makaronid, sedakorda tehtud meie fantastilisel uuel priimusel.