11.veebruar 2011: Edasi mägede suunas

Hommik äratas meid mitmesuguste lindude valjuhäälse võidulaulmisega (loe: kõrvulukustava kisaga). Järgmine moment, keeras naaberplatsil mingi vend mängima kohaliku „rahvamuusika“. Väga ehe. Enamik sedasorti muusikat on üles ehitatud täpselt samale „lonkavale“ rütmile – mõned kiiremad, mõned aeglasemad, aga rütm kõigil sama.

Sõime hommikust (sardiinid tomatis segatuna majoneesiga ja sai) ja asusime jälle teele. Tee oli veel nürim kui eelmisel päeval ja kehaosad kangestusid autos kümnel erineval moel. Taustaks mängis endiselt Bob Marley. Kuna mingis väikses külakeses keelduti meile õlut müümast, siis otsustasime proovida muid kohalikke saatana solgipangest pärit jooke. Ühe rohelises pudelis eriti vastiku maitsega joogiga seoses tuleb siiani silma ette, kuidas see Bob Marley häälega laulis: „Try me“.

Õlle juurde kommentaariks veel nii palju, et argentiina õlu on hea. Valdavalt domineerib kohalik õlletootia Quilmes javalikus on päris mitmed erinevad sordid – nii tumedad kui heledad . Pudelitest on valida kas 330ml või 970ml (suure õllepudeli näidis on siin.) Väikseid pudeleid tagasi ei osteta, aga suurtele väänatakse otsa pant, mis on ca 1/3 õlle väärtusest. Taara tagastamisel saad uue õlle sellevõrra odavamalt. Pikapeale hakkas taara pant rahakotis mõrva sooritama ja nii said lõpuks meistki tublid taaratagastajad. Siit ka põhjus, miks meile kohalikus külapoes õlut ei müüdud. Kui tädi aru sai, et oleme vaid läbisõidul ja taarat tagasi ei too, siis ta lihtsalt keeldus.

Nähtud fauna nimistusse saab tänase seisuga kanda vöölase, portsu kullilisi ja karja emusid. Lisaks 3 väikest keeristorimi. Päeva tipphetkeks jäi teel kohatud soolajärv, mida võib näha juuresolevalt pildilt. Sealsamas nägime ka vöölast.

Kuigi lootsime teise päeva õhtuks mägedesse välja jõuda, rääkis istme maitse suus varasema peatuse poolt. Otsustasime endale steigid shopata ja varem „õhtule“ minna. Soovitatud järveäärne kämping oli üsna muhe – jällegi oli iga telkimisplatsi juures olemas grill. Tõsi küll, tuletegemist segas üle mõistuse suur tuul, mis pidavat Argentinas üsna tavaline olema. Arvestades maastikku – sadu kilomeetreid siledat ja metsavaba maad, on see ka suhteliselt mõistetav. Aga see selleks. Lõpuks tuul vaibus ja õhtuses menüüs olid steigid ja grillitud mais. Telkimine läks kogu seltskonna peale maksma 115 peesot ehk siis €22.