Barilocheni veel 350km

Ilm on pilvine ja jahe (kusagil 15 kraadi kanti). Sellegipoolest käisid poisid järves ujumas. Ikkagi esimene kord Argentiinas ujuda. Vesi oli jääkülm (ilma liialdamata). Edasi andsime endast parima, et võimalikult kiirelt Barilochesse välja jõuda. Teele jäid mitu väga mõnusat ööbimiskohta, mida ajanappuses olime sunnitud kahjuks ignoreerima. Loomadest nägime veel kullilisi, rohkelt guanacosid ja emusid ja paari hobusekarja. Asukoha järgi võib oletada, et tegemist oli ilmselt metsikute hobustega.

Bariloche, Argentiina kõige populaarsem suusakuurort ja Patagoonia suurim turismikeskus, rajati sveitslaste poolt. Jällegi puudus üllatusmoment, sest tegemist oli kõige harilikuma Euroopa suusakülaga. Väga mõnus, aga tavaline. Puidust majakesed, suveniiripoed ja restoranid. Vastav oli ka hinnatase. Erinevus ülejäänud Argentiinaga oli see, et igalt poolt paistis harjumatu rikkus – nii Bariloches sees kui ümberkaudsetel aladel.

Olime ennast vaimusilmas juba mõnusasti mägijärve äärde sisse seadnud. Tasuta. Tahtsime jõuda võimalikult lähedale Villa da Angostura juures olevale poolsaarele, et järgmisel päeval külastada sealset haruldast puude kaitseala. Teele asudes suri üsna kiirelt ka viimane lootus tasuta ööbimisest. Kallas, kus puudus inimasustus, oli kas a) järsk või b) tähistatud telkimist keelavate märkidega. Arvestades, et tegemist on rahvuspargi territooriumiga, on see üsna loogiline, aga lootsime siiski, et on olemas ka tasuta telkimisplatsid. Vähemalt meie neid ei leidnud. Jäime jälle pimeda peale. Pimeduse saabudes pöörasime sisse ühte suvalisse kämpingusse, mis õnneks osutus suhteliselt miljööväärtuslikuks. Kummalisel kombel olid inimesed ennast sisse seadnud valdavalt kõrgel ja mitte nii kenal kaldapealsel, mitte otse järve ääres, kust igas suunas avanesid miljonivaated. Õige pea selgus ka põhjus.

Kogu pärastlõuna ja õhtu oli ohjeladamatult sadanud. Telkimise ajaks jäi vihm küll järgi, aga temperatuur oli selleks hetkeks langenud alla 10’C ja lisandunud oli lõikavalt külm tuul. Tänu eelnimetatud tingimustele läks tule ülessaamiseks omajagu aega. Gaasiballooni, mis meie priimuse ülemise otsaga sobiks, me Barilochest ei saanud, nii et pidime tuletegemiseks kasutama pimedas käsikaudu kokku otsitud niiskeid oksakesi. Proovige kunagi pilkases pimeduses lõkkematerjali leda. Lõikavalt külm tuul puhus järvelt kogu öö. Temperatuur oli viie kraadi ringis ja telgis oli ilma madratsita väga väga külm. Siit siis ka põhjus, miks targad inimesed oma telgid üles, kõrgele kaldapealsele püstitasid, mitte järve äärde nagu meie – lollid ida-euroopa turistid.