Teisipäev

Margot veda mu välja eesmärgiga minna ja uurida paari kohalikku kaltsukat ja näidata mulle maailma parimat toidupoodi.
Kaltsu me ei jõudnudki, sest aadress osutus valeks. Noh, teinekord. Ega me seda nii ei jäta. Tõenäoliselt homme - siis on linnas üldstreik ja kõik inimesed jäävad ilmselt kas koju või kaklevad bussipeatustes ja metroo perroonidel et ennast üksikutele liikuvatele ühistranspordivahenditele ära mahutada (ma päriselt ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, sest isegi tipptunnil kui enamik ronge käib ca 2 minuti tagant, on need puupüsti täis ja sul ei ole napilt isegi kusagilt kinni hoida).
Nojah, see selleks. Toidupood aga oli tõesti vinge. Ja suur. Ja ruumikas (eriti seda viimast, sest siin on kõik kitsas ja lisaks ei tassi ükski oma korvi käe otsas, vaid sellel on rattad all ja seda lohistatakse enda järel, tehes nii liikumise riiulite vahel praktiliselt võimatuks. aga seda ma olen vist juba enne ka öelnud, et see mind marru ajab). Aga no igatahes oli toidupoes tõesti kõike (ja öeldes kõik ma ei liialda).
Selle asemel aga, et panna siia paar pilti ülekoormatud lettidest, riputan üles hoopis paar muud huvitavat leidu, mis ma samal päeval kaameraga tabasin. Esimene neist rippus ühe koolimaja seina küljes ja ülejäänud olid ka sealsamas läheduses (päriselt ei saanudki aru, mis äriga oli tegemist. Igatahes mitte sellega, mis siltide järgi tundub olevat :).

Sünnipäev

Lubasin, et panen sünnipäevalilledest ja üllatuskoogist siia pildid. Siit tulevad lilled, koogi lisan hiljem, sest kaardilugeja keeldus mu mobiiltelefoni mälukaarti lugemast mingil seletamatul põhjusel.

Postkontor

Täna siis lõpuks külastasin ka postkontorit. Või noh, tegelikult üritasin juba eile, aga mulle iseloomulik õnnega avasid nad just eile postkontori alates kella 14-st (käisin 12 paiku). Ilm oli kole ja sinna ta jäi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Kuna postkontor asendab siin kõiki meie võimalikke ja võimatuid eletroonilisi ja mitte elektroonilisi asjaajamiskanaleid, mis tähendab seda, et seal on alati massides rahvast, siis tegelikult üritasin ma seda asutust võimalikult kaua vältida. Noh, enam ei õnnestunud...

Peale esimest ebaõnnestunud katset seadsin täna sammud uuesti sama asutuse suunas. Rahvast oligi muidugi massides. Aga positiivse üllatusena kalpsas kohe ukse juures ligi mingi teenindajatots, kes ilmselt sai minu lamba pilgust aru, et ma antud asutuses esmakordselt viibin, ja uuris, mida ma teha soovin. Minu õnneks selgus, et tähitud kirjade ja pakkide kätte saamiseks on olemas täiesti eraldi järjekord, kus ei seisnud mitte ühtegi inimest (välja arvatud see üks, kes parasjagu kassas oli). Sinna see tots mind juhataski. Maru lihtne...kui välja arvata see, et seesama mees, kes minu saabudes kassas seisis, seisis seal veel vähemalt kümme minutit...

Siinkohal tahakski teha Murphy seadusse ühe täienduse: sabasse, kus seisab vaid üks inimene, ei ole mõtet minna (noh okei, antud juhul ei olnud mul varianti) - teine järjekord, sõltumata inimeste arvust selles järjekorras, liigub kindlalt kiiremini. See on mul ühe nädala jooksul juba teine juhus.

Tegelikult on see kümme minutit seal sabas täiesti loogiline. Üldse, mis puudutab igasuguseid erinevaid teenindusasutusi (ühe erandiga: kõikvõimalikud söögikohad), siis neisse sisenedes tekib tunne, et aeg jääb seisma. Või noh, kogu liikumine, teenindus ja ka klientide käitumine toimub järsku aeg luubis kiirusel. Mis puutub klientidesse, siis vahepeal ma murran tõesti pead, et kui sa näiteks oled raamatupoe kassas, siis kuidas sul saab olla miljon küsimust ja miljon probleemi??? Mis seal nii väga arutada on? Teiselt poolt muidugi teenindajad ka - minu tänane postkontori sell, olles võtnud mu paberilipaka ja ID kaardi, hakkas naabriga juttu rääkima, siis uimas veel natuke, siis läks taha kirja otsima, rääkis seal veel ühe naabriga juttu ja siis lõpuks ilmus välja. Eestis oleks sellise teeninduskultuuri eest vist juba ammu pea maha võetud ja sellega jalgpalli mängitud. Aga siin on see tavaline. Poekassadesse võetakse minu arust ka ainult täielikke flegmaatikuid tööle. Aga no pole hullu. Kellele ikka kannatuse harjutamine enne kahjuks on tulnud.

Hiljuti oli ühe siinse tuttavaga juttu just täpselt sellest teeninduse teemast. Või üldse sellest kohutavast bürokraatia masinavärgist, mis siin toimub. Et saaks ju ometi elektrooniliselt. Jah, saaks tegelt siin ka, aga ei tehta, sest siis jääks liiga palju inimesi tööta. Nojah, loogiline - kui sul nende ütleme 6 flegma asemel oleks poes 3 nobedat, liiguks järjekord vähemalt sama kiirelt, aga need 3 oleks tööta ja siin on töötute hulk teatavasti niigi jube suur. Päris nukker mõelda tegelikult, et uuendusi ei toimu lihtsalt sellepärast...

Aga igatahes sain ma oma tähitud kirja kätte (kiri läks postkontorisse sellepärast, et kirjakandja lasi all uksekella täpselt ühe korra ja kui ma siis sisetelefoni juurde jõudsin ja sinna "oui" karjusin, oli õhk juba puhas) ja julgen postkontorisse nüüd ka teinekord minna. Asjadele järele. Ainult.

PS: Prantsuse värvikool:
Värvisin pead. Otsin tavapäraselt, nagu Eestis, endale tuhkblondi värvi, et saavutada mitte kollast vaid naturaalselt blondi tulemust. Aga ohhooo: kui Eestis annab tuhkblond tulemuseks naturaalse blondi, siis siin annab sama värv tulemuseks roheka varjundiga halli. Täna käisin uuesti juuksevärvi ostmas...

PPS: Liiklus on nii nunnu. Isegi mõrrapilgust autojuhtidele ei piisa, et jalakäiate rohelisega saaks teed ületada. Kui autode järjekord on üle ristmiku ja osa autosid seisab keset ristmikku, siis ega keegi ometi jalakäijaid üle lase. Sõidavad ära need, kes on keset ristmikku - kui vaja, siis kasvõi üle jalakäijate, ja siis ka veel mõned need, kes tegelikult punase fooritule taga seisavad.

Sõnu lihtsalt ei ole...

Kui senimaani olen prantslaste kiiksude üle valdavalt irvitanud, siis nüüd vihastasin. Ja mitte vähe, sest saaga on kestnud juba mõned nädalad. Kusagil varasemas postis vist juba ka mainisin nende ajuvaba süsteemi telefonidega. Siit tuleb lisa.

1. Vähemalt selle konkreetse operaatori juures (SFR) kõnekaarti ei pakuta ja ka mitte ühtegi muud võimalust inimesele, kellel puudub prantsuse pangakonto. Ehk siis ei jäänud muud üle kui panna minu number ka Matthieu arvele. Noh, heakene küll, seni, kuni on keegi, kes on nõus su telefoni oma arvele panema ja saab temaga sularahas arveldatud - miks ka mitte...

2. Novembri ja detsembri arved jäid tasumata sest...
a) Klienditeenindajale sai öeldud, et selle numbri arve peaks minema samuti automaatselt kontolt maha nagu teinegi number. Päris täpselt ei teagi, kas tegu oli kurdi või lihtsalt äärmiselt rumala inimesega, igatahes, nagu hiljem selgus, ei läinud see automaatselt maha. Saadeti arve...
b) ...arve ei jõudnud kohale. Ka mitte teine, mis teatas võlgnevusest, sest post teatas, et adressaat ei ela enam antud aadressil. Mismõttes??? Nimi on endiselt postkasti peal ja kõik teised kirjad ja arved saabuvad, aga SFRi arvete jaoks enam ei ela selles kohas? Et sellised on siis postiteenused siin....

3. Noh, lülitati siis väljuvad kõned välja jaanuari alguses. Kuna ma väga sageli seda telefoni ei kasuta, siis ma kohe ei avastanudki. Okei, maksame ära, milles küsimus. Mingil põhjusel krediitkaardiga kodulehel maksta ei saanud. Esinduses ka mitte, sest seal makseküsimustega ei tegeleta. (???????????). Mitu kõnet klienditeenindusse (mis ilmselgelt funktsioneerib ainult läbi telefoni), siis sai selgeks, et tuleb kellegi kolmanda kohaliku krediitkaarti kasutada (Matthieu oma ka ei funktsioneerinud). Läbi kogu selle kadalipu sai arve lõpuks eelmisel laupäeval makstud.

4. Neljapäeval proovin helistada. Üllatus-üllatus: telefon EI lase välja helistada endiselt. No ma ei tea...isegi kui see raha kodulehelt jala hakkas SFRi minema, oleks selleks ajaks pidanud juba telefoni tööle saama...
Matthieu helistas ja sõimas...Valetati, et see ei toimi nii kiiresti. Lubati korda teha.

5. Täna, laupäeval (nädal pärast maksmist) proovin uuesti. Ohhoo ruudus. Telefon ikka ei helista välja. Kuna SFRi esindus oli kohe käepärast, hüppasime sisse. Klienditeenindaja kehitab õlgu - nemad ei saa esinduses midagi teha - neil ei ole sellistele asjadele ligipääsu. Eee....milleks te üldse olemas olete????

6. Uus telefonikõne klienditeenindusse...Tädi teatab:"aga keegi ei ole teie bloki pealt linnukest maha võtnud - see on endiselt seal". Ehk siis, see debiilik, ahv või kesiganes neljapäeval tööl oli, ei suutnud isegi peale sõimu seda ühte näpuliigutust ära teha. Nüüd siis pidi väidetavalt 20 minuti jooksul korda saama. Kohe peale postituse lõpetamist lähen ja katsetan...
Aga...no okei, praegu on kaks numbrit ühe konto juures, aga mis siis oleks saanud, kui oleks ainult üks olnud. Kui blokk on peal, ei saa ka klienditeenindusse helistada - proovisime. No ja ise nad ilmselgelt makse saabumisel blokki maha ei võta. Nagu selgus, ei võta ka esimese meeldetuletuse peale. Et kuidas siis üldse telefoni jälle toimima saab???

Vaat täpselt nii haiged kõikvõimalikud teendindusega seotud asjad siin ongi. See ei ole kaugeltki esimene kord. Näituseks - tegin endale elektroonilise "ühistranspordi kaardi" ja jällegi - üllatus üllatus - minu krediitkaardiga seda MITTE ÜHESKI masinas laadida ei saa (tuleb valida õige aeg ja koht ja osta jaamadest, kus passib ka kassamutt). Samas, tavalisi pileteid saab täpselt selle sama krediitkaardiga täpselt nendest samadest masinatest osta küll ilma mitte ühegi probleemita.

Kuidas linnud liugu lasid

Täna öösel külmus kanal (Sant-Martin) kinni. Ilm ei ole teab, mis külm, aga märkimisväärsed on selle fakti juures 2 asja:
1) Kohalikud, kellelt küsisin (mingit tohutut küsitlust muidugi ei teinud), sellist asja ei mäletagi.
2) Õhtul kell 22 kui samast kohast mööda jalutasin, oli vesi veel tätsa vaba.

Hommikul olid kanali ääred uudistajaid täis - rahvas käis jääd vaatamas :).
Panen siia juurde siis mõned pildid ka.

Omaette lõbus vaatepilt olid linnud, kes olid ilmselgelt täielikus hämmelungis kahtlasest materjalist, mis neid järsku veest lahutas...ja siis kohati järsku jalge alt kadus ja nad vette plartsatasid.

Pärast umbes kümnendat ebaõnnestunud katset veest jääle ronida võtsid targemad tiivad appi.



Kajakalaadsed linnud lasid iga maandumise lõpus kena umbes meetrise liu.

Lahke linnarahvas oli nõututele lindudele jääle ohtralt saia visanud. Tõsi küll, kohati ei olnud sellest suurt abi, sest kui lind tohutu ukerdamisega lõpuks saiani jõudis (ja tegu oli tõesti ukerdamisega - jalad käisid täpselt sellesse suunda, nagu jumal juhatas), siis esimese nokapuute peale libises saiatükk jälle kenasti eemale.

Kohati mängiti saiahokit ka mitmekesi. Kõik ühtemoodi haledad.

Paremal veel üks vaade kanalist. Pildilt paistavad Parc de la Vilette'i modernsed, erksavärvilised hooned (seal asub ka kogupere vaatamisväärsus Pariisi tööstus- ja teaduslinnak - väidetavalt Disneylandi järel populaarsuselt teine vaatamisväärsus peredele). Suurem osa jääb siiski pildilt välja (nii paremale kui vasakule). Suured majad kõige taga on endised Pariisi veski hooned.

Peetakse kõige ilusamaks "industriaallossiks" Pariisis ja selle ümbruses. Kui mööda ringteed sõita, siis püüab pilku tõesti. Hetkel käivad seal ümberehitustööd - hoone tehakse ümber kontoriteks. Vanasti (enne ümberehitust) nägi veski aga välja nii, nagu juuresolevalt pildilt näha.

Aastavahetus Pariisis...või selle külje all

Millest alustada...alustame sellest, et uus aasta, täpsemalt teise jaanuari hommik, tervitas Pariisi päris päris lumega. St sellega, mis ei ole isegi lõunaks veel ära sulanud.
Aastavahetused on ühtemoodi toredad nii siin kui seal. Eelduseks on aga seltskond. Kahekesi kisuks aastavahetus Pariisis küll vist üsna kassiks ära. Üldse erinevad nii üritused kui ka nende planeerimine siin ja Eestis...
Kui väga paljudel eestlastel on putka aastavahetuse peo jaoks juba poolest oktoobrist kinni pandud, siis siin on veel 2 päeva enne aastavahetust suurem osa asjadest idee tasandil. Asjade organiseerimisest siin küll enamik inimesi midagi ei tea. No samas, mida sa organiseerid ka kui kõik vastused on "ei tea", "mõtlen veel" jne.

No heakene küll, võimalikke variante kogunes lõpuks 2. Pluss lisaks Eiffeli alla minemise variant, mis oli minu jaoks variant mida MITTE teha number üks. Miks - sest erinevalt kõigist teistest linnadest ei näe Pariis ette ilutulestiku peale raha raiskamist. Ehk siis rõõmus, eelkõige turistidest koosnev rahvamass, koguneb kas Eiffeli alla või Champs-Elyseele. Saabub aastavahetus...üksikud inimesed lasevad oma kaasavõetud raketid õhku. Läks hästi - pihta sel aastal ei saanud. Siis soovib iga üks endaga kaasa tulnud tuttava(te)le "Bonne Année" - teisi ju ei tunne - ja minnakse pool pettununa metroosse trügima, et koju tagasi pääseda. Jei!
Noh, pole siis ime, et noored leidlikud sisserändajad on eeslinnades leiutanud oma variandi "ilutulestiku" tegemiseks:
http://www.elu24.ee/?id=64121

*Esimene pilt on turistilõks. Sellist vaatepilti võite näha kas 14.juulil või siis milleniumi ajal. Torni värvid on hetkel siiski vägevad sellegipoolest.

Aga tagasi variantide juurde.
Esimene variant hõlmas endast kõigepealt ühe sõbra korteris paar drinki ja arvutimänge, hiljem linnas ühte baari, kus me niigi peaaegu iga reede käime. How original is that??? No pole siis ime, et kõigil Pariisis depressioon on, kui isegi aastavahetuseks ei suudeta millegi originaalsemaga lagedale tulla. Siiski, kõik pole päris sellised...
Teine variant oli pidu eeslinnas. Koolimajas. Täpsemalt koolidirektori suures korteris (direktorit ennast ei olnud muidugi seal ja tegemist on iga-aastase üritusega). See läks ka loosi ja kahetseda ei tulnud.
Kui Eestis on rohkem kombeks niisama kräu, tihti stiilipidu, väiksema seltskonna puhul ehk ka lauamängud, siis siin on stiilipeod alles lapsekingades, aga see eest otsitakse tavaliselt välja terve hulk tegevusi, millega huvilised siis saavad oma aega sisustada (kuni võrkpalli ja suurte täispuhutavate poksikinnasteni välja). See toimis päris huvitava vaheldusena.

Juuakse ühtemoodi nii siin kui seal ja pidu lõpeb ka paljude jaoks sarnaselt nii siin kui seal. Erinevus on aga alkoholis. Kui meil, ükstapuha, kas siis kange või lahja alkoholiga, püsivad enamik õhtu läbi valdavalt sama margi peal, siis Prantsusmaal on situatsioon järgmine:
Andsin osadele maitsta meie tuntud "vikatit" - shampust Vana Tallinnaga. See tundus praktiliselt kõigile liiga kuri jook. Noh, okei...AGA siis selle asemel joodi segiläbi Sangriat, kohalikku traditsioonilist "shampuse suppi"(mingi kuri segu shampusest ja veel mitmest komponendist - vähemalt sama kuri kui "vikat"), shampust, tavalist õlut, Cointreaud, siis juba hiilis jookidesse ka Vana Tallinn, kuskilt tekkisid veel mingi Smirnoffi kokteilid jne jne... Eeee??? Paljalt vaatamisest hakkas pea valutama...Aga tore oli sellegipoolest.

Siia lõppu veel üks huvitav tähelepanek: nii kummaline kui see ka pole, mulle tundub, et eestlased seltsivad võõrastega pidudel kiiremini.