et võtame päevast viimast ja siis teeme öösõidu kuni Mendozani välja (ca 1200km). Gaasi-Kert oli nõus suurema osa teest sõitma. Ruta 40-st kirjutan järgmises posituses eraldi, aga tee, midamööda siia kämpingusse jõudsime ja midamööda ka mõnda ae
ga edasi liigume, pidavat olema kõige ilusam tee Argentiinas. Suur osa sellest on kruus, vihmade ajal muda. Mägedest voolav löga uhub halbade ilmadega osa teest lihtsalt minema. Meil läks sedakorda õnneks ja tee oli võrdlemisi kuiv. Allpool on näha ka pilt sellest, mis meetoditega üritatakse muda teest eemale
hoida. Täpsemalt siis traatvõrkudest tehtud kuubikud laotakse täis kive ning need kuubikud siis omakorda laotakse müürina tee äärde kohtadesse, kus mudavood kõige suuremad on. Nii vajub muda eelkõige kivide vahele ja ei kahjusta nii hullusti teed. 
Aga tagasi kämpingusse. Hommikupäike näitas kämpingut veel paremas valguses kui õhtul paistis. Jälle miljonivaated ja suurepärane koht puhkuseks, pesu pesemiseks ja päiksevõtuks. Ilmataat oli meie poolt ja päev oli päikseline ning tuulevaikne. Poisid olid Villa La Angosturast ostnud paar lant
i ja tamiili ja plaanisid jõe äärde kalale minna. Õnneks saabusid inspektorid ajal kui me veel pesu pesime ja nii jäid kalastustarbed autosse endiselt oma aega ootama ja suurem osa ajast sai veedetud ujumise, õlle ja sudokuga.
Põlesime kõik ära. Põhjalik
ult. Isegi Veiko, kes ennast vahetpidamata päiksekreemiga määris, sest tema oli selle kadalipu korra juba läbi käinud. „Täiuslik ajastus“ arvestades seda, et järgnev öö ja pool päeva tuli veeta tihedalt täispakitud autos. Kui päike oli ka viimasele meist vastumeelseks muutunud ja jões loputatud riided enam-vähem kuivad, asusime taas teele. Tegime lähedalasuvas puhkekülas varase õhtusöögi ja 1200km autos võis alata.
