Minu esimene klass keelekoolis (nüüd olen siis teises). Õpetaja (senini endiselt üks lahedamaid, kes meile tunde on andnud) on pilti vaadates minust paremal (see hindu välimusega siis). Ülejäänud on klassikaaslased - hispaanlased, ameeriklased, japsid ja üks korealane. Osa rahvast on puudu. Ameeriklased tunnete ära hammaste järgi :).
Ja teisel pildil siis minu ameeriklannast sõbranna. Päris värskendav on vahelduseks kohata ameeriklast, kes teab hästi ka euroopat (tema üks esimesi sõbrannasid oligi eestlane või pool-eestlane) ja üldiselt on vähe laiema silmaringiga.

Väga suur osa prantsuse muusikast on lihtsalt kohutav! Rahvuslik sport paistab olevat teha lugusid, mis koosnevad ininast.

Turupäev

Täna sadas Pariisis esimest korda lund. Äge!

Kuna pühapäeviti on kõik poed kinni (välja arvatud väiksed araablaste jm poed, mis on kallid ja suhteliselt kehvalt varustatud, aga eks häda korral ajavad asja ära), siis pühapäeviti on siin eriti aktiivne turupäev. Siin lähedal täpselt on üks. Selles mõttes on siinne elukoht väga mugav - mingeid erilisi vaatamisväärsusi läheduses ei ole, aga kõik muu on vägagi käepärast. Ja läheduses asuv kanal on ilusa ilmaga väga mõnus paik aja veetmiseks. Aga turust siis...
Arvestades, kui kallis on siin üldiselt toit, tuleb siin tõesti tekitada harjumus käia laupäeviti autoga supermarketis nädalakraami varumas ning siis pühapäeviti turul, et osta juustu, rohelist ja kala ning liha kui huvi on. Turul pakutava valiku põhjal võiks peaaegu, et taimetoitlaseks hakata. Valik on JULM. Kõik meile tuttavad ja ka tundmatud puu- ja juurviljad ning kõikvõimalik salatiroheline alustades tilli ja peterselliga ning lõpetades kõikvõimalike salatilehtedega. Ainus asi, mida vaja, on parajas koguses närvi ja tugevaid küünarnukke rahva seas tõuklemiseks. Selles osas on Prantsusmaa üks kummaline maa - peaaegu kõik inimesed käivad nii poes kui ka turul ratastega turukottidega. Ja ka supermarketis on kärud ratastega järelveetavad. Mis iseenesest teeb poes või turul jalutamise väga mugavaks (ei pea korvi tassima), aga teisest küljest teeb liiklemise riiulite ja lettide vahel praktiliselt võimatuks. Ma lähen peaaegu iga kord raevu, kui poes käin, sest need korv-kärud lihtsalt blokeerivad kogu tee...

Palju toredaid inimesi

Kui üldiselt on mul üsna ükstapuha, mis rahvusest või missuguse nahavärviga inimesega ma suhtlen, siis teahtud rahvuste/rasside suhtes on mul ikkagi mõningad eelarvamused. Keelekool on päris hea koht nendest vabanemiseks (noh, mitte täielikult), sest siin õpid ja suhtled lihtsalt nii paljude eri rahvustest inimestega.
Esiteks, saatuse irooniana, oli mu esimene õppejõud siin välimuselt täielik hindu (ja no hindud ja pakistanlased ajavad mulle Londoni reisist alates nats ikka judinad peale). Tegelikult on tegemist põlise pariislasega - sündinud, kasvanud ja õppinud Pariisis ja nüüd on keeltekoolis ja ülikoolis õppejõud. Ja no kui tore inimene! Vaimukas ja sarkastiline ja mida kõike veel. Tänu oma iseloomule ja sellele, kuidas ta klassis on ja kuidas kommenteerib, on ta suutnud ka kõige vaiksemad prantsuse keelt rääkima (või noh, proovima) panna. Kui mind kõrgemale tasemele tõsteti, oli peaaegu, et kahju.

Siis japsid... Või no asiaadid üldiselt. Need tegid mu "meele heaks" giiditamise päevil, kui nad Praha tänavatel (ja ka teistes linnades) kultuuri ahmisid, hõbeniit suunurgast voolamas ja kaelad kaameratest kookus. Iga nurga ja ornamendi pildistamine muidugi garanteerib selle, et nad on turistina ÜLIaeglased ja pidevalt jalus. See ajas ka kõige rahulikuma inimese raevu.
Nooh, eks ka nemad on erinevad (nüüd ma kusjuures suudan peaaegu isegi vahet teha hiinlastel ja teistel), aga japsid on vaatamisväärsus omaette. Minu eelmises klassis oli neid 3, praeguses on 1. Kui prantslased on pealtnäha maru viisakad ja tegelikkuses ei hooli mitte üks raas, siis japsid on viisakad, tagasihoidlikud ja neid huvitab tegelikult ka kõik enda ümber. Näiteks 2 naisterahvast minu vanalt kursuselt alati suisa kekslevad rõõmust kui nad mind koridori peal näevad "Helen, Helen!!! Bonjour! Comment ça va?" ja kuuldes et ma kõrgemale tasemele sain, viskasid nad suisa paremale ja vasakule silda. Ja mitte miski sellest ei ole mask. Ah, muide, need naised, kes rõõmust kekslesid, nendest üks on 33 ja teine kusagil 60 kanti :). Ja no midagi pole öelda - teeb meele heaks küll kui sind selliselt tervitatakse. Ja lisaks kõigele on nad alati üliviisakad ja ümbritseva suhtes tähelepanelikud. Eile just rääkisime USA sõbrantsiga samalt kursuselt ja tema ka ütles, et kui tal olid USAs naabriteks jaapanlased, siis see muutis temagi paremaks naabriks, sest kui sinu naabrid on lihtsalt nii arvestavad ja vaiksed, siis ei luba endal ka südametunnistus väga räusata. Nii palju siis jaapanlastest...

Hispaanlased. Senini ei ole mul hispaanlastega oluliselt kokkupuuteid olnud. Kuna aga itaallased on pealetükkivad ja lärmakad, siis laienes minu arvamus itaallastest automaatselt ka hispaanlastele ja portugaallastele. Aga üllatus-üllatus! Nüüdseks on meie kursuselt läbi käinud 3 hispaanlast. Kõik sõbralikud, väga meeldivad ja pigem tagasihoidlikud. Ja üldse mitte pealetükkivad või lärmakad! Eile, kui kambaga väljas käisime, oli meist kõige lärmakam hoopis üks uus USA tüdruk - hispaanlased, teistest rääkimata, jäid kaugele maha.
Heheh, ja nende arvamus itaallastest on sama, mis mul :). Võibolla nii võtangi ühel päeval ette roadtripi ka Hispaanias...

Samas ei saa öelda, et kool kõik sarnased arvamused ümber lükkaks. Sakslased on ikka täpselt sama kummalised :). Suheldavad, aga kummalised. Rootslased vastavad täpselt minu silmis kujunenud stereotüübile - 2 piigat, kes mu praegusel kursusel on (19 ja 27 aastat vanad), näevad välja nagu kaksikud: mõlemad on ülirõõmsad blondid, lühikesed mättad. Türklased ei ole ka ikka veel meeldivad. Tegelikult ma ütleks, et üks türgi tüdruk, kes mul algusest peale on kursusel olnud ja liikus edasi natuke enne mind nind nüüd on jälle minu kursusel, on kõige ebameeldivam inimene, keda ma selle aja jooksul olen kohanud. Mu ameeriklannast sõbrants arvab sealjuures sama...
Ja hiinlased...neid on siin palju. Tõsi, koolis mitte nii palju, aga tänu nende endi suhtumisele on nad tõesti suhteliselt ebameeldivad. Hiinlaste kogukond siin on nii suur, et väga suur osa neist ei räägi isegi prantsuse keelt. Sellest hoolimata oli pisut veider ja naljakas kuulata seda sama hindu välimusega õppejõudu eile ütlemas: "Ma vihkan hiinlasi!". Ja ta mõtles seda tõesti tõsiselt (ta nimelt peab neid ülikoolis õpetama). Ühe prantslase kohta (kui välimus välja jätta) on ta hämmastavalt otsekohene. Ja see on siin nii värskendav ja haruldane!

********************************

Sama teema alla võib ära kirjutada ka 2 väga huvitavat kogemust esimesest nädalast. Nagu tavaliselt, küsitakse ikka tutvumisel esimesena, kust sa tuled ja blablabla. No ja ma olen suhteliselt harjunud sellega, et kui ma ütlen, et "Eestist", siis jäädakse lamba näoga otsa vaatama. Aga minu suureks üllatuseks:
Kui sellesama ameeriklannaga, kellega nüüd väga hästi läbi saan, esimest korda rääkisin ja talle teatasin, et olen Eestist, siis imeliku näo asemel sain vastuseks: "Aa! Tõesti!? Lahe! Minu lapsepõlve kõige esimene parim sõbranna oli eestlane või pool-eestlane, aga kahjuks kolis ta üsna vara Eestisse. Ma tahaks kunagi Eestit külastada". Aga vähe veel...
Üks minu endise kursuse japsidest - mees - on arhitekt. Töötanud USAs ja nüüd töötab siin. Ta on nii tagasihoidlik, et on raske öelda, mis inimene ta on, aga tundub, et ta on tegelikult vist oma töös väga tunnustatud. Nooh, ühel päeval siis toimus mul temaga sarnane vestlus. Reaktsioonina "olen Eestist" peale ei tulnud ka seekord pikka nägu vaid selgus: "Kas sa oled Tallinnast? Mul üks sõber, kellega me koos USAs töötasime võitis ühe arhitektuurikonkursi ja hakkab Tallinnasse staadionit vms projekteerima. Ma tahtsin juba eelmisel suvel Tallinnat külastada, aga veel ei jõudnud - järgmisel kevadel või suvel lähen kindlasti!". Vahi-vahi...
Ja sel esmaspäeval, kui metroos mingeid tänavamuusikuid kuulasin (väga vinge punt oli - nats nagu mustlasmuusika), tuli mingi suvaline koll minu käest küsima, kas need artistid on venelased. Vastasin, et ei, ma vene keele oskan, aga see on mingi teine slaavi keel. Selle peale küsiti, et kas ma olen venelane - ei ole - kust siis? Ja kui teatasin, et Eestist, siis seesama suvaline koll teatas: "Oo, kas Tallinnast? Ma töötasin 10 aastat Tallinnas". Vestlus toimus prantsuse keeles ja tegemist oli prantslasega.

Kõige selle peale hakka või arvama, et Eesti on peaaegu, et maailmakaardile jõudnud...

Tere tulemast robotite linna!

Esimese koolinädala lõpus rääkis õppejõud sellest, kuidas turistile on Pariis äge linn, aga elanikule ikka suht masendav. Sel hetkel tundus see jutt veel eriti kummaline. Nüüd hakkan vaikselt juba teemat jagama...Et miks siis?

1) Töö. Kaugelt vaadates (Eestist siis) jäi mul kunagi mulje, et prantslaste elu on töö osas ikka eriti lill. 35-tunnine töönädal, streigid, laiskus jne jne. Vaadates mu Pariisis töötavaid sõpru muutus see arvamus juba enne siia kolimist. Tõsi, on päris suur grupp inimesi, kes tõesti pidevalt streigivad ja kelle elu on ikka eriti lill. Näiteks õpetajad. Nad on siin üsna kõrgepalgalised. Ausalt öeldes võiks siin õpetajana täiesti töötada. No aga nad ei ole rahul. Leiavad, et nad peaks töötama ainult koolitundides. Ehk siis kodune tundide ettevalmistus on juba liiast. Sõbra isa on koolidirektor, nii et kuulsin sellest teemast värskelt just nädalavahetusel. Noh, eks varsti tuleb streik.
See on ainult üks näide paljudest. Ametnikud, lennujaamade töötajad, rongi- ja metroojuhid jne - nende jaoks võiks streiki suisa hobiks pidada.
Aga on olemas ka teine grupp inimesi. Ma ütleks, et need, kes streikijate eest töö ära teevad. Need inimesed lähevad hommikul tööle kas 8.30-ks või 9.00-ks ja lõpetavad kõige varem kell 19.00, tihti 20.00 või isegi 21.oo. Kusjuures ametlikult on paljudel neist 35-tunnine töönädal! ehk siis meie mõistes iga nädala reedel töö ütleme lõunani. Seetõttu on neil lubatud (kästud?) võtta iga kuu üks päev vabaks. Hm, lihtne arvutus: 40-tunnise töönädalaga 19-ni töötades tuleks iga nädal min. 5 ületundi + siis 35-tunnisest nädalast veel 5= iga nädal 10 ületundi. Ja selle kõige eest on lahkelt lubatud kuus üks vaba päev. Nunnu, eks.
Miks inimesed niimoodi orjavad?
a) Tööpuudus on püsivalt nii suur, et see on rikkunud absoluutselt ära firmajuhtide suhtumise. Tavaline suhtumine on, et kui ei meeldi, eks astu minema -meil on järjekord ukse taga. See on ära tapnud kogu firmapoolse motivatsioonipoole. Tõsi, on mingid rahalised boonused kui on head tulemused, aga mitte emotsionaalset poolt. Ei peeta vajalikuks.
b) Muuks nagunii eriti aega ei jää, nii et siis polegi vahet, kas pastakas kukub kell 18 või ollakse tööl õhtul kaheksani.

2) Ühistransport. Kui esimesi kordi siin metrood kasutasin, oli päris kummaline vaadata inimesi, kes kas magasid või lugesid metroos romaani. Püsti seistes ja käepideme küljes kõlkudes. Sest Eestis seda üldiselt ju ei tehta. Samas, kui enamikule inimestest on miinimumaeg töölesõiduks 30min, siis mis sa seal muud ikka teed. 30 minutit sealjuures on aeg töölesõiduks nendele, kes on õnnelikud. Tihti tuleb sõita 45min kuni tund. Ja seda tihedalt täis tuubitud vagunis ja aeg-ajalt metrootunnelis lõksus passides. Lisame selle siis fantastiliselt lühikesse tööpäeva...

3) Meelelahutus/sport. KUI peale kahte eelnevat punkti on üldse millekski jaksu, siis on see mõni teepeale jääv baar, kus paar õlut juua. On mõned vähesed õnnelikud, kelle firmades on olemas spordiklubi - see muudab ka sporditegemise (kui jooksmine vingupilves välja arvata) peaaegu, et mõeldavaks (kui soovid minna ja lõuna asemel klubis higistada). Muul juhul on spordiklubid niivõrd kallid, et käsi lihtsalt ei tõuse sellesse raha investeerima. Oh, ja siin lähedal on ka ujula! Avatud enamasti hommikuti. Ainult kolmapäeviti on lahti õhtul kaheksani. Palju kasu. Ja ometi on prantslased peenikesed. Paistab, et kõige populaarsem sport on stress.

Kõike seda arvesse võttes ei saa tõepoolest mu õppejõule vastu vaielda. Valikuid on 2 - kas robot või robot: kui raha on normaalses koguses, siis ei saa endale spordiklubisid ja rohkeid kultuurielamusi lubada (nii käidki kodu-metroo-töö-metroo-kodu) või siis kui raha on rohkem (see tähendab, et PALJU rohkem), siis saad endale ka veidi vaheldust lubada. Selleks aga tuleb teenida. Boonuste saamiseks tuleb aga teha pikemad tööpäevad...Tehke omad järeldused.

Elu on lill :)

4 keelt korraga on liiast.

Nagu mõned teist juba teavad, tõsteti mind alates eilsest keeltekoolis uuele tasemele. See muidugi tähendab igapäevast VEEL intensiivsemat suhtlust prantsuse keeles. Pluss praktika igal võimalikul juhul. No ja siis kodus siin on valdavalt inglise keel ja kas MSNis või siin koha peal eestlastega eesti keel...
Eile metroos tuli mingi Ukraina tädi oma bändi promoma (laulsid ja musitseerisid seal - väga hästi kusjuures). Uurisin siis, et kust nad on jne ja jutu käigus tuli välja, et ma jagan ka vene keelest üht koma teist. No ja kui ta siis selle peale rõõmsalt vene keelele ümber lülitus kiilus minul küll kinni ära. Konkreetselt mitte ühtegi sõna ei tulnud vene keeles pähe. Kummaline oli asja juures aga see, et venekeelsete sõnade asemel ujusid peas mitte eesti- või inglisekeelsed sõnad, mis oleks loomulik, arvestades minu taset nendes keeltes, vaid ainult ja ainult prantsusekeelsed laused. Päris lootustandev :).

Kui jutt juba keeltele läks, räägin paari sõnaga koolist ka. Kool on jube kallis, aga uskumatult hea. Iga hommik lähed klassi tohutu naudinguga. Enamik õppejõududest põhimõtteliselt sinuga sõnagi inglise keelt ei räägi (ja üldiselt ei ole see ka vajalik). Rahvast on koolis palju ja nad on kõige erinevamatest maailmanurkadest ja kõikvõimalikes vanustes. Selles mõttes on huvitav, et ka paljud harjutused hõlmavad rääkimist oma maast, kultuurist jne. Nii et lisaks prantsuse keelele, korjad huvitavat teavet ka teiste riikide kohta. Õppejõud on üliprofessionaalsed ja hästi sõbralikud. Nojah, peavadki olema, muidu nad ei saaks pooli õpilasi üldse rääkima.
Igahommikused klassid on kokku pandud vastavalt tasemetele ja õppejõud siis ka vastavalt sellele räägib kiiremini/aeglasemalt jne. Väga hea metoodikaga. Samas õhtused workshopid on inimesed endale ise valinud ja seal on koos päris erinevad tasemed. Õppejõud vuristab kiirelt teksti, ei halasta üldse ja kohati ei saa midagi aru, mis teha tuleb :). Täna just tundsin kaasa ühele uuele tüdrukule, kes on siin teist päeva ja oli õhtuses workshopis algul peaaegu, et paanikas. Tema poolest oleks õppejõud ilmselt võinud sama hästi hiina keelt rääkida - ta oleks sama palju aru saanud. Aga see läheb mööda...tundsin esimesel korral umbes sama :).

Aga igatahes igati väärt üritus. Mul on väga hea meel, et ma otsustasin sinna minna. Oleks raha, võtaks paar nädalat veel. Päris kadedaks teeb, kuidas mõned (ma tõesti ei kujuta ette, kuidas) saavad siin õppida kogu semestri!?!?!

Nädalavahetus maal

Pariisis autot omada on ERITI ebapraktiline. Samas kui on olemas garaazh kus seda hoida, on sellega äärmiselt mugav nädalavahetuseks linnast ära minna. Rongid käivad küll igale poole ja on väga kiired, aga samas ka suhteliselt kirved. No ja kes see viitsib kohvreid sõrme otsas tarida kui auto viib uksest ukseni... (kes mäletab meie suvist kohvriseiklust Nante'is kus pakihoid oli suveks turistide rohkuse tõttu suletud...)
Niisiis, sel nädalavahetusel viis tee maale. Sinna, kus varemgi käidud. Hoolimata hämarast ilmast oli seal täpselt sama äge kui eelmine kord. Maja peale olin endiselt sillas. Kõik on juba kuulnud, aga see, kuidas suurem osa majast on endiselt ka seest vana stiili (massiivsed puidust otstega voodid, suure mustriga vanaaegne tapeet, stiilsed paksud kardinad, mis tapeediga huvitavalt kokku lähevad jne). Kui muus kontekstis osad neist elementidest (näiteks mustal/tume hallil taustal roosade lilledega tapeet) paneks muus kontekstis appi karjuma, siis seal mõjuvad nad eriti vägevalt.
Üllatav oli sel korral ka aias leiduvate igiroheliste taimede arv - suurem osa hekkidest ei poetagi seal oma lehti maha. Ja ka paljud metsad olid endiselt veel kollase-punasekirjud. Ah, ja nüüd, kus suur osa puudest on lehtedeta, on ka naabri "väike" majake näha :) (pildil - kes otsib, see leiab). Kahju ainult, et mulje loomiseks ilm veits liiga pilves oli...

Ma pole siin küll väga kaua veel elanud, aga mida kauem suurlinnas viibid, seda rohkem õpid hindama võimalust lihtsalt võtta kätte ja minna maale. Enamikel inimestel siin seda pole. Lihtsalt riik on nii suur, et kui sugulased ongi kusagil väikses kohas, siis tavaliselt on see nii kaugel, et jõuad sinna kolm korda aastas. Nii et antud juhul see 180km (selle küla kaugus Pariisist) mööda kiirteed on tõesti köki-möki ja täpselt sõidetav, et seal mõnusalt nädalavahetusel aega veeta.

Oh, aga pühapäevaõhtune liiklus linna suunduvatel teedel ja peripherique'il (Pariisi ringtee) on ikka kohe omaette kogemus. Rohkelt toppamisi ja ummikuid on sealjuures veel pisiasi. 4-6 sõidurida kummaski suunas, lisaks pidevalt peale ja maha jooksvad rajad, külmalt vahele nõelavad sõidukid ja sinna sekka meeletu kogus enesetapjast tsikliste. Ma kardan, et siia kaob ka minu liikluskultuur. Ma arvan, et prantsuse keeles ei olegi sellist väljendit nagu liikluskultuur, sest juhtidel on lihtsalt savi. Puudub ka elementaarne viisakus. Nii et pole siis ime, et kõik omavad ainult väikseid lömmisõidetud punne, mitte autosid.

Siin toimub alati midagi. Kuigi rahvas selles piirkonnas on hästi kirju, ei saa öelda, et tegemist oleks kriminaalse kandiga. Lihtsat, kuna nii palju kultuure on koos, siis on jälgimist küll ja veel. Näiteks hommikuti - vähemalt korra nädalas vedeleb tänaval mõni diivan, madrats, pesumasin vms. Päeva jooksul veab prügiauto muidugi kola ära, aga mis huvitav prügikogumise viis... Üks hommik oli ilmselt samaks otstarbeks tänaval erkkollane nahkdiivan (noh, ilmselt kunstnahk - ma ei katsunud). Nägi sügiseste lehtede keskel päris markantne välja.

Juuresolev pilt on tehtud üleeile õhtul. Sündmus leidis aset praktiliselt meie maja nurgal. Nimelt, politsei oli blokeerinud terve ristmiku, kuna keset ristmikku lihtsalt seisis üks auto (see tume seal keset pilti). Avariid polnud, autol vigastusi ka mitte. Lihtsalt juht oli keset ristmikku autost lahkunud (või röövitud??) ja mitte kunagi tagasi tulnud. Ja nii see auto seal õnnetult seisiski. Mitte tänava ääres vms vaid TÄPSELT keset ristmikku. Kas juht lõpuks ilmus välja või ei - ma ei teagi (pildi ajaks oli auto seal seisnud juba ca 2 tundi - ilmselt oodati uurijat vms). Naersime veel, et peaks minema ja nurgapealsest baarist ühe õlle võtma lähipäevil - nemad seal nagunii teavad, mis sellest kõigest lõpuks sai. Aga igatahes midagi nii kummalist ei ole ma ammu näinud. Eh...no ja siis muidugi suutis mitu kohalikku mammit minu käest selle kohta veel prantsuse keeles pärida. Seleta siis, et auto on, juhti pole...

Üldse, mõnikord mulle tundub, et prantslastel on mõistus natuke teise kohta ehitatud. Poodides on kaupa rikkalikult saada, samas mõningaid elementaarseid asju (kiirnuudlid, seebialus, köögikäträtid) otsid segaseks: pajakinnas ja vannitoa käterätt on, aga nähtavasti prantslased köögis käsi ei kuivata. Siis kõik asjad tulevad postkontorisse (sealhulgas töölt saadetavad palgapaberid jms - selle asemel et tööl üle anda???), et oleks turvalisem. Inimesed on iga päev tööl kuueni, postkontor on lahti viieni ja pooled postkontorid on nädalavahetusel kinni. Vot nii.
Telefonil kõnekaarti kui sellist ei ole. On küll paketid, mille eest maksad kuu kaupa ja mis ei ole siduvad, aga ilma omamata kontot kohalikus pangas sa seda endale ei saa. Konto avamiseks peab vist olema töö ja elukohakinnitus vms. Nokk kinni, saba lahti. Lihtsam on sõpru kasutada ja neile maksta :).

Uskumatu!

Eile oli prantsusmaal riigipüha. Ja kõik poed olid õhtuni lahti! Ma ei uskunud oma silmi - kas tõesti on nemadki õppinud lõpuks raha teenima? (Ilmselt on, sest arvestades neid masse mis igal pool liikusid, pidi raha mitte ojade, vaid lausa jõgedena voolama).

Pariisi vaateaknakunnil hakkasid jõulud

Jalutasin sõna otseses mõttes sära peale kohale.
Galeries Lafayette - Pariisi kõige eksklusiivsem kaubamaja (kõikvõimalikud kallid brandid leiad just siit) on nähtavasti alustanud oma jõuluaega.

Galeries Lafayette on üle linna tuntud oma jõulukaunistustega - need, mis väljast paistavad, on poe sisemuse väärilised. Kõik majade (neid on mitu) küljed on valgustatud ja jõuluaegsed vaateaknad on eraldi vaatamisväärsus (kui muidugi viitsid turistide massis trügida).

Igas aknas on mingi omaette teema, enamik nukkudest, mannekeenidest jne liigutavad. Kuna ka nüüd oli tänav turistidest umbes, siis tegin kiirelt telefoniga vaid paar pilti, mis ilmselt ei anna eriti midagi edasi. Sellegipoolest, siin nad on.

Neid nukke näiteks oli ühes aknas mingi 20tk, igaüks tegi midagi. Teises aknas olid hiired, kes ehitisid flamingot - üks kudus sokki jne.
Lisaks ka sisemusest 2 pilti.

Õnnelik lapsepõlv?

Elan erilises turvamajas: selleks, et pääseda liftini, tuleb läbida 2 lukustatud ust. Ja ega liftistki abi ei ole kui koodi ei tea. Lähed lifti, toksid koodi ja vajutad korruse... Trepikoda on lukus - nö "korridoriks" on siis igal korrusel ca 2x3 ilma akendeta, mistraga kaetud platvormid, kust pääseb korteritesse.
Naabri(te?) lapsed käivad seal mängimas. Jalgpalli, nukkudega jne. Täna oli neid seal näiteks 5. Kui selle esmakordselt avastasin ja hämmelungis küsimuse esitasin, et "miks ometi?" (Sest õhku pole piisavalt sellekski, et liftist tuppa astuda ja pime koridor päevasel ajal pole ka teab, mis rõõm.) sain vastuseks, et vanemad ei viitsi lastega välja minna ja üksi nad neid ka ei luba. Vot nii. Ja kirjuta siis koolikirjand näiteks teemal "mida tegin vaheajal".

Selle jutu peale minge metsa ja hingake üks suur sõõm värsket õhku.

Eelmise teema jätkuks:

Täna avastasin ATM-i (sularaha automaadi), mis uhkelt teatas: Töötab 7 päeva 7-st...


...hommikul 6-st õhtul 22.30-ni.


WTF???? Et kui õigel ajal automaadini ei jõua ja sularaha ka pole, ööbid silla all?

Tagasi kiviaega

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada prantsuse panganduse kirjeldamisest. Püüan kokkupuuteid sellega vältida nii kaua kui võimalik. Mõned iseloomustavad seigad:
- pank töötab teisipäevast reedeni. ülekanded ka muul ajal ei liigu.
- on täiesti normaalne, et riigisisene ülekanne võtab nädala sees 3-4 päeva (ehk siis tehtud teisipäeval ja raha laekub su arvele reedeks)
- internetipangas välismakseid teha ei saa
- olgugi, et sama pank, kliendisoodustusi saad ainult konkreetses kodukontoris
- palgapäev tähendab seda, et sel kuupäeval teeb firma ülekande (kui sul veab) ja edasi pead juba palvetama et sul oleks õnne ja raha laekuks kiiremini kui 4 päevaga. Mitte nii, et sellel kuupäeval laekub raha.

Mitte, et ma nüüd mingi geenius oleks, aga paistab, et kogu selle laialtlevinud siinse kiviaja põhjus on imelihtne (ja eestlasele peaaegu, et arusaamatu): nimelt tuleb itimehi siin tikutulega taga otsida!?!?!?! Kujutage ette - sa oled tavaline prantslane ja sinu tutvusringkonnas pole mitte ühtegi itimeest!!!

Armsad Eesti häkkerid - palun tulge ja päästke Prantsusmaa. Või pigem siin ajutiselt või pikemalt elavad idaeurooplased.