Pariisis autot omada on ERITI ebapraktiline. Samas kui on olemas garaazh kus seda hoida, on sellega äärmiselt mugav nädalavahetuseks linnast ära minna. Rongid käivad küll igale poole ja on väga kiired, aga samas ka suhteliselt kirved. No ja kes see viitsib kohvreid sõrme otsas tarida kui auto viib uksest ukseni... (kes mäletab meie suvist kohvriseiklust Nante'is kus pakihoid oli suveks turistide rohkuse tõttu suletud...)
Niisiis, sel nädalavahetusel viis tee maale. Sinna, kus varemgi käidud. Hoolimata hämarast ilmast oli seal täpselt sama äge kui eelmine kord. Maja peale olin endiselt sillas. Kõik on juba kuulnud, aga see, kuidas suurem osa majast on endiselt ka seest vana stiili (massiivsed puidust otstega voodid, suure mustriga vanaaegne tapeet, stiilsed paksud kardinad, mis tapeediga huvitavalt kokku lähevad jne). Kui muus kontekstis osad neist elementidest (näiteks mustal/tume hallil taustal roosade lilledega tapeet) paneks muus kontekstis appi karjuma, siis seal mõjuvad nad eriti vägevalt.
Üllatav oli sel korral ka aias leiduvate igiroheliste taimede arv - suurem osa hekkidest ei poetagi seal oma lehti maha. Ja ka paljud metsad olid endiselt veel kollase-punasekirjud. Ah, ja nüüd, kus suur osa puudest on lehtedeta, on ka naabri "väike" majake näha :) (pildil - kes otsib, see leiab). Kahju ainult, et mulje loomiseks ilm veits liiga pilves oli...
Ma pole siin küll väga kaua veel elanud, aga mida kauem suurlinnas viibid, seda rohkem õpid hindama võimalust lihtsalt võtta kätte ja minna maale. Enamikel inimestel siin seda pole. Lihtsalt riik on nii suur, et kui sugulased ongi kusagil väikses kohas, siis tavaliselt on see nii kaugel, et jõuad sinna kolm korda aastas. Nii et antud juhul see 180km (selle küla kaugus Pariisist) mööda kiirteed on tõesti köki-möki ja täpselt sõidetav, et seal mõnusalt nädalavahetusel aega veeta.
Oh, aga pühapäevaõhtune liiklus linna suunduvatel teedel ja peripherique'il (Pariisi ringtee) on ikka kohe omaette kogemus. Rohkelt toppamisi ja ummikuid on sealjuures veel pisiasi. 4-6 sõidurida kummaski suunas, lisaks pidevalt peale ja maha jooksvad rajad, külmalt vahele nõelavad sõidukid ja sinna sekka meeletu kogus enesetapjast tsikliste. Ma kardan, et siia kaob ka minu liikluskultuur. Ma arvan, et prantsuse keeles ei olegi sellist väljendit nagu liikluskultuur, sest juhtidel on lihtsalt savi. Puudub ka elementaarne viisakus. Nii et pole siis ime, et kõik omavad ainult väikseid lömmisõidetud punne, mitte autosid.
No comments:
Post a Comment