Esimese koolinädala lõpus rääkis õppejõud sellest, kuidas turistile on Pariis äge linn, aga elanikule ikka suht masendav. Sel hetkel tundus see jutt veel eriti kummaline. Nüüd hakkan vaikselt juba teemat jagama...Et miks siis?1) Töö. Kaugelt vaadates (Eestist siis) jäi mul kunagi mulje, et prantslaste elu on töö osas ikka eriti lill. 35-tunnine töönädal, streigid, laiskus jne jne. Vaadates mu Pariisis töötavaid sõpru muutus see arvamus juba enne siia kolimist. Tõsi, on päris suur grupp inimesi, kes tõesti pidevalt streigivad ja kelle elu on ikka eriti lill. Näiteks õpetajad. Nad on siin üsna kõrgepalgalised. Ausalt öeldes võiks siin õpetajana täiesti töötada. No aga nad ei ole rahul. Leiavad, et nad peaks töötama ainult koolitundides. Ehk siis kodune tundide ettevalmistus on juba liiast. Sõbra isa on koolidirektor, nii et kuulsin sellest teemast värskelt just nädalavahetusel. Noh, eks varsti tuleb streik.
See on ainult üks näide paljudest. Ametnikud, lennujaamade töötajad, rongi- ja metroojuhid jne - nende jaoks võiks streiki suisa hobiks pidada.
Aga on olemas ka teine grupp inimesi. Ma ütleks, et need, kes streikijate eest töö ära teevad. Need inimesed lähevad hommikul tööle kas 8.30-ks või 9.00-ks ja lõpetavad kõige varem kell 19.00, tihti 20.00 või isegi 21.oo. Kusjuures ametlikult on paljudel neist 35-tunnine töönädal! ehk siis meie mõistes iga nädala reedel töö ütleme lõunani. Seetõttu on neil lubatud (kästud?) võtta iga kuu üks päev vabaks. Hm, lihtne arvutus: 40-tunnise töönädalaga 19-ni töötades tuleks iga nädal min. 5 ületundi + siis 35-tunnisest nädalast veel 5= iga nädal 10 ületundi. Ja selle kõige eest on lahkelt lubatud kuus üks vaba päev. Nunnu, eks.
Miks inimesed niimoodi orjavad?
a) Tööpuudus on püsivalt nii suur, et see on rikkunud absoluutselt ära firmajuhtide suhtumise. Tavaline suhtumine on, et kui ei meeldi, eks astu minema -meil on järjekord ukse taga. See on ära tapnud kogu firmapoolse motivatsioonipoole. Tõsi, on mingid rahalised boonused kui on head tulemused, aga mitte emotsionaalset poolt. Ei peeta vajalikuks.
b) Muuks nagunii eriti aega ei jää, nii et siis polegi vahet, kas pastakas kukub kell 18 või ollakse tööl õhtul kaheksani.
2) Ühistransport. Kui esimesi kordi siin metrood kasutasin, oli päris kummaline vaadata inimesi, kes kas magasid või lugesid metroos romaani. Püsti seistes ja käepideme küljes kõlkudes. Sest Eestis seda üldiselt ju ei tehta. Samas, kui enamikule inimestest on miinimumaeg töölesõiduks 30min, siis mis sa seal muud ikka teed. 30 minutit sealjuures on aeg töölesõiduks nendele, kes on õnnelikud. Tihti tuleb sõita 45min kuni tund. Ja seda tihedalt täis tuubitud vagunis ja aeg-ajalt metrootunnelis lõksus passides. Lisame selle siis fantastiliselt lühikesse tööpäeva...
3) Meelelahutus/sport. KUI peale kahte eelnevat punkti on üldse millekski jaksu, siis on see mõni teepeale jääv baar, kus paar õlut juua. On mõned vähesed õnnelikud, kelle firmades on olemas spordiklubi - see muudab ka sporditegemise (kui jooksmine vingupilves välja arvata) peaaegu, et mõeldavaks (kui soovid minna ja lõuna asemel klubis higistada). Muul juhul on spordiklubid niivõrd kallid, et käsi lihtsalt ei tõuse sellesse raha investeerima. Oh, ja siin lähedal on ka ujula! Avatud enamasti hommikuti. Ainult kolmapäeviti on lahti õhtul kaheksani. Palju kasu. Ja ometi on prantslased peenikesed. Paistab, et kõige populaarsem sport on stress.
Kõike seda arvesse võttes ei saa tõepoolest mu õppejõule vastu vaielda. Valikuid on 2 - kas robot või robot: kui raha on normaalses koguses, siis ei saa endale spordiklubisid ja rohkeid kultuurielamusi lubada (nii käidki kodu-metroo-töö-metroo-kodu) või siis kui raha on rohkem (see tähendab, et PALJU rohkem), siis saad endale ka veidi vaheldust lubada. Selleks aga tuleb teenida. Boonuste saamiseks tuleb aga teha pikemad tööpäevad...Tehke omad järeldused.
Elu on lill :)
No comments:
Post a Comment