Arvestades varast ärakukkumist algas hommik juba kell 7. Voodis magada oli erakordselt mõnus hoolimata sellest, et Veiko öösel konditsioneeri ära vussis nii, et see jaheduse tootmise asemel hoopis toa lebrat ringi ajas. Lisaks kohvile, helvestele ja moosisaiadele askeldas köögis ka mingi tädi, kes meile hommikuks muna praadis. Arvestades, et öö hostelis maksis ca €10, oli seda kõike küll ja veel. Peale hommikusööki jätkus päev nii, nagu üks puhkus välja peab nägema: katuseterrass, vein ja kaardimäng. Ja natuke päikest. Õnneks siiski vahelduvate pilvedega. Sellest hoolimata õnnestus meil vähistuda kõigest tunniga. Päiksepõletuse eriauhind läks sel korral Veikole. (Osaliselt on tulemus näha alloleval pildil.) Nii karmi päikest ei osanud tõesti karta hoolimata kõigist hoiatustest. Shopingulisti lisandus muude asjade kõrval 30 faktoriga päiksekreem. Lõunast hakkas vaikselt vihma tibutama ja me olime sunnitud varju alla kolima. Suur oli meie üllatus kui meiega liitusid veel 2 eestlast, kes just veidi enne seda olid meie hostelisse saabunud.
Arhitektuur on Buenos Aireses tõesti hämmastav. 19.sajandi lõpu Haussmanni stiilis majad vahelduvad eriti kaunite tornide ja poollagunevate, kohutavalt räämas barakkidega. Meie terrassi vastas ehitati parasjagu seina. Ehitusmaterjalina tundus kasutuses olevat kõik, mis parasjagu kätte juhtus. Arhitektuuri stiilinäiteid saab näha järgmises postituses.
Pealelõunal otsustasime minna La Bocasse (üks Buenos Airese linnaosadest). Et La Boca asub üsna kaugel ja peale eelmise õhtu maratoni ei tundunud lõputu jalutuskäik just eriti ahvatlevana, otsustasime bussi kasuks. Hotelli vastuvõtust juhatati bussipeatus kätte ja kästi kaasa võtta münte (nendega on siin suur defitsiit). Ilma täpse rahata jääd bussist lihtsalt maha. Ja mujalt ka piletit osta ei saa. Pilet ise jällegi odav – 1.40 peesodes, mis teeb kroonides 4.20.
La Boca oli tegelikult esimene koht, kus tekkis tunne, et oled teisel pool maakera. Seni oli kõik ikka väga euroopalik olnud. Linnapildis musti praktiliselt ei näe.
Lisaks La Boca värvilistele majadele jalutasime ka Maradona esimese staadioni juurde ja piilusime turistipiirkonnast ka pisut kaugemale. Kell oli selleks ajaks kusagil 18 (pimedaks läheb õhtul kaheksa ajal). Sellest hoolimata vaadati meid juba siis pikkade pilkudega ja kui me siis ühe kohaliku poe juures peatuse tegime, tulid meie juurde kohalikud, kes näitasid kätte bussijaama ja soovitasid meil nii pea kui võimalik sellest piirkonnast jalga lasta. See tekitas hetkeks kõhedust, kuigi La Boca ja selle ümbrus avaldas mulle senikülastatud kohtadest kõige rohkem muljet. Aga mis seal ikka...koperdasime angaari juurde, kus bussid peatusid ja ronisime peale.Õhtusöögile otsustasime minna San Telmosse, mis oli hosteli juurest jalutuskäigu kaugusel. Jalutuskäik venis mõnusa söögikoha otsinguil aga jälle maratoniks. Head, mõistliku hinnaga söögikohta me lõpuks ei leidnudki. Kui me olime ennast juba ogaraks kõndinud, suundusime tagasi hosteli juurde ja piirdusime poes leiduva näksimisega. (Pildil plaasterdab Riho oma ribadekskõnnitud jalgu).
San Telmo, mis on Buenos Airese üks kuulsamaid linnaosi (tuntud peamiselt oma ööelu ja tänaval toimuvate tangoetenduste poolest), osutus täielikuks pettumuseks. Väga kallis tänavakaubandus, kallid ja igavad söögikohad ja vaid üks, väga mage tantsuetendus. Variant oleks olnud minna tangoklubisse, aga õhtusöögi, tantsuetenduse ja tango algkursuse eest tundus siiski liig maksta 700 EEKu nina pealt.
Ülejäänud õhtu kulus hosteli elanikega sotsialiseerumisele. Rihol, Kerdil ja Vana Tallinnal läks õige pikalt. Ja järgmisel hommikul üsna valusalt... (Kaaskannatajad näha juuresoleval pildil. Väidetavalt olla nad Vana Tallinnast siiras vaimustuses olnud. Millegipärast ma kahtlen, et see ka järgneval hommikul nii oli.) Broneerisime roadtripilt tagasi jõudmise ajaks veel ühe öö samas hostelis.
No comments:
Post a Comment