Pagasi olime peale pakkimist, uuesti pakkimist ja veelkord pakkimist suutnud vähendada kusagil 10-12 kilo peale. Riiete osakaal polnud sellest kuigi suur. Enamiku võtsid end
a alla telk ja magamiskott. Etteruttavalt võib öelda, et ma pole kunagi nii otstarbekalt pakkinud kui seekord. Jalanõudest olid kaasas minu kevad-suvi-sügis-talv tennised (nahast, paksu tallaga) ja 2 paari plätasid. Teksad, mis jalas ja veel ühed mugavad pikad püksid, 2 paari lühikesi pükse, 2 seelikut, ports top’e/t-särke, dressipluus, kampsun, mis algul kohe selga läks ja tuulejope, mis samuti kohe algul selga läks. Siis muidugi pesu, sokid, kõikvõimalikud hügieenitarbed ja käterätt. Viimane oleks võinud väiksem olla. Kotiorjanduse näidis on juuresoleval pildil. Ajaga lisandusid veel kõikvõimalikud toiduasjad, kauss kokkamiseks, priimus ja muidugi veinid ning suveniirid.Aga tagasi lennujaama. Riho läks ja Veiko ja Küllike tulid. Riho lennuteekond oli meie omast mõnevõrra eriev: Helsingi-Pariis-Sao Paulo-Buenos Aires. Start 2h enne meid ja saabumine plaanide kohaselt 2h peale meid. Jällegi ajast ette rutates võib öelda, et päris nii see siiski ei läinud.
Esimene lend väljus plaanipäraselt (Rihol ka). Mugav lennuk,
õlu, vein. Alustasime steigi- ja veinilugejaga. Frankfurdi lennujaamas, nagu viimasel ajal ikka, tulid esimesed tõrked. Hoolimata sellest, et tegemist on ühe Euroopa suurima lennujaamaga, on seal õhtusel ajal üsna üksildane – tasuta kohvi automaadid koristatakse ära juba õige varakult ja kõik restoranid ja muu kaubandus suletakse kell 22.00. Suutsime veel McDonaldsis jala uksevahele suruda ning endale kiirelt burgeri ja õlle haarata. Iseenesest ei olekski see kümnene sulgemine nii paha olnud, sest meie lend pidi väljuma 22.55. Seda muidugi ei juhtunud. Teadmata põhjusel ei suudetud lennukisse kütust pumbata ja nii me seal siis passisime. Lõpuks saime starti kohaliku aja järgi 00.40. Oh joy.Boardingu järjekorras first ja business klassi järjekorda vaadates valdasid mind veidi segased tunded. Eelisjärjekorras astus lennukile ikka terve issanda loomaaed. Paratamatult liigub mõte nende inimeste taustale. Näiteks, et miks reisib määrdunud teksade ja „korkvestiga“ ambaal esimeses klassis?
Meie lootused mugavast lennukist, kus igal istmel on eraldi ekraan purunesid tuhandeks killuks. Pidime piirduma padja, teki ja kõrvaklappidega, millest muusikat sai kuulata. Kogu salongiosa peale (igas osas üle 10 rea ja kõrvuti istus korraga 10 inimest – 3
+4+3) oli vist 4 väikest telekat. Milline rõõm. Me ei tulnud muidugi selle peale, et endale kohti juba varakult ära broneerida. See tähendas, et me kõik istusime keskmises reas keskel. Õnneks istus ühel pool mind Kert ja teisel pool mingi suhteliselt kõhn piiga. Kert sai endale pinginaabriks ühe toreda argentiinlanna, kes meile terve portsu näpunäiteid jagas. Ah, ja võrdluseks nii palju, et Riho sai kõik, mida meie ei saanud – mugava, modernse ja pooltühja lennuki. Mis seal ikka – tuli keskenduda veinile. Õhtusöök saabus lõpuks eesti aja järgi 4.30. Vähemalt oli toit üsna hea.Lend hilines ca 2 tundi ehk siis saabusime Rihoga kusagil samaaegselt. Polenud muidugi udust aimugi, kuhu täpselt keegi meist maanudb ja kui suur on üldse Buenos Airese lennujaam. Osalt meie argentiina sõbra ja osalt lisalugemise põhjal muutus reisi marsruut vahepeal juba vähemalt 2 korda. Noh, elame-näeme. Magada sai isegi võrdlemisi normaalselt, kuigi öösel raputas päris korralikult. Vahepeal jagati meile kätte passikontrolli jaoks vajalikud sissesõidupaberid. Hispaaniakeelsed. Õnneks oli meil tõlk argentiinlanna näol omast käest võtta. Muuhulgas tuli üles märkida mobiiltelefopni mark, seerianumber ja mudel. Wtf?
Kohale jõudes oli paari esimese minutiga selge, et järjekorratamine on Argentiinas rahvuslik sport. Ainuüksi selleks, et lennujaamast välja pääseda, tuli seista kolmes erinevas järjekorras, mis ühtekokku võtsid aega ca 1,5h. Kõigepealt passikontrolli järjekorra ootejärjekord, siis passikontrolli järjekord, siis tuli lindilt noppida oma pagas, mis õnneks saabus kõigile viperusteta, ning suunduda seejärel kotikontrolli järjekorda, mis lookles läbi kogu lennujaama. Kuna Riho viimane lend oli Lõuna-Ameerika siselend, siis läks temal palju kiiremini ja valutumalt. Need, kellel maandumisel linna õnnestus näha, ütlesid, et vaade oli võimas. Mina ei näinud ja kui kord juba maas olime, nägi kõik välja samasugune karjamaa, nagu igal pool mujalgi. Ilmataadiga läks saabudes õnneks – ilm oli veidi pilves ja ca 23 kraadi. Harjumiseks just paras.
Lennujaamast ostsime piletid mingile poolkallile bussile, mis meid õnneks otse hosteli ukse ette viis. Kuna meil ühistranspordi võimalustest udust aimugi polnud ja meie tohutusuured seljakotid just maailma otsa matkama ei meelitanud, oli see ilmselt sel hetkel kõige arukam lahendus.
Hosteli asukoht oli superluks – täpselt linna keskuses. (Panen siia huvilistele lingi ka: http://www.hostelestoril.c
om.ar Hostel ise nagu ostel ikka – ei midagi erilist. Küll aga oli iga senti väärt hosteli katuseterrass koos baariga. Hommikusöök oli muide samuti hinna sees. Kes Buenos Airesesse plaanib minna ja kellele hostelid sobivad, siis seda julgen kahel käel soovitada. Töötajad olid väga sõbralikud ja abivalmis ja igas mõttes oli seal väga muhe olemine. Katuseterrassi saab näha juuresolevalt pildilt.Esimeseks pärastlõunaks me suuri plaane ei teinud. Pärast mõningast tutvust katuseterrassiga varustasime ennast veel mõne õlle ja veiniga javõtsime ette jalutuskäigu Buenos Airese jõukamatesse linnaosadesse, et päev lõpetada steigirestoranis, mida meie argentiina tuttav meile soovitas. Ei saa
just öelda, et kusagilt oleks paistnud rikkus – pigem nagu tubli keskklass. Samas, vahe teiste linnaosadega oli märgatav. Paratamatult tekkis ikka ja jälle võrdlus Pariisiga ning kohati sekka natuke Barcelonat. Väga Euroopalik linn. Siinkohal kommentaariks veel nii palju, et ka ülejäänud Argentiinas oli väga palju Euroopalikku. See on selgitatav suure hulga sisserändajatega kõikvõimalikest Euroopa riikidest, kes aja jooksul siin mõnusasti on kanda kinnitanud ja oma osa kultuuri kaasa toonud.Minnes tagasi meie õhtuse steigires
torani juurde, siis see oli tõesti väärt soovitus. Väga stiilne restoran ja tõesti maitsev liha. Ning taskukohase hinnaga veinid (praadide hinnatase oli Tallinna oma). Sealne teenindus oli nii taseme, et hakkas isegi veidi imelik.Hostelisse tagasi läksime metrooga, kuna selleks ajaks lõid jalad pehmelt öeldes tuld. Ühistranspordi piletihinnad on täiesti uskumatud – metroo pilet maksis 1.10 (3.30 EEK), bussipilet oli samasse kategooriasse. Tõsi, metroo on suhteliselt vana rüsa ja ei kata linnast väga suurt osa. Samas ajab ta asja kenasti ära.
Kella 22-ks (eesti aja järgi kell 3.00 öösel) oli minul kett maas. Poisid pidasid vastu kella üheni.
No comments:
Post a Comment