Lyon meenutas mulle natuke Prahat. Mitte niivõrd arhitektuuri, kuivõrd oma küngaste ja parkide ja ka mäe otsas oleva torni poolest :). Selline inimsõbralik paik. Hästi sobiv noortele ja tudengitele. Miljon kohta, kuhu oma piknikukorvi või õllepudeliga istmik maha toetada. Rääkimata ülisuurest linnapargist. Puudub küünarnukitunne (erandiks raudteejaam) - igal pool on ruumi ja pole rahvamurdu.
Kuna kesklinna majad on kokkuleppeliselt värvitud vaid soojades toonides (oranžid, beežid, kollased jms), siis lisab see linnale soojust juurde. Paraku peale värvide ilmselt ehituste püstitamise üle linnavalitsusel kontroll puudub, sest praktiliselt kõik vaated on ära rikutud just kõige kõrgematesse punktidesse ehitatud koledate 70-80 aastate karpide poolt. Täpsemalt saab vaadata siit.
x x x
Esimene mulje: kitsad tänavad, tihti mägised ja täis taevatreppe, pealtnäha mõnusad väiksed restod, kõnniteega ja tänavad samas tasapinnas.
x x x
Metroo on puhas, suur ja vaikne. Ja kunagi pole trügimist. Metroo pilet muideks on Lyonis kallim kui Pariisis. Samas on erinevate piletite valik suurem. Ehk siis on võimalik osta ka 2-tunni ja päevapiletit. See viimane on eriti mõistlik asi.
Kuna linn on mägine, siis 2 metrood on hammasratastel ja toimivad funikulööri põhimõttel.
x x x
Lyon on täis vingeid seinamaailnguid. Selle kohta leiab raamatupoodidest isegi eraldi raamatuid. On nii tavalist graffitit kui väga detailseid maalinguid kogu seinte ulatuses nagu paaril pildil on näha siin.
x x x
Õhkkond on täpselt nii, nagu mulle kirjeldati - inimesed on sõbralikumad ja kõik on rohkem "oma".
x x x
Lyon on Prantsusmaa kokanduspealinn. Mis põhimõtteliselt tähendab seda, et siin on üle mõistuse palju restorane, mis on Pariisiga valdavalt samas hinnaklassis. Lyoni ja selle ümbruse kööki silmas pidades jääb mulle natuke arusaamatuks, miks kokanduspealinna tiitel just sellele kohale on antud. Piirkonna köök nimelt on ülirasvane (sakstlaste rammusad suured praed kahvatuvad Lyoni rasvaroogade kõrval). Raske on kujutada midagi veel rasvasemat kui siinsed õlis/rasvas ujuvad toidud.
Lisaks on siitkandist pärit ka absoluutselt kõige jälgim toit Prantsusmaal - kõikvõimalikut vorstikesed ja muu, kuhu on ära kasutatud sea sisikonna ülejäägid (soolikad ja igasugused muud jälgid asjad, mille peale mõistus isegi ei tule). Vaatad - oo, šnitsel! Lööd hambad sisse ja tunned, kuidas midagi kriuksub, midagi lurtsub ja midagi prõksub. Ja hambad lähevad ainult sisse, mitte läbi. Öäkk.
x x x
Linna park - hiigelsuur Tete d'Or oma loomaaia, söögikohtade, tiigi ja karussellidega meenutab täpselt omal ajal Mary Poppinsist loetud pühapäevaseid pargiskäike, kus sulle jalutavad vastu õhupallimüüjad ja taustaks saadab karusellilt tulev muusika.
Vot selline on siis Lyon.
1 comment:
Mul on Lyoniga hoopis isevärki elamus. Olin mehega kaasas nö rekkareisil. Kuskil Lyoni lähistel lõhkes tal järelhaagise kumm ja siis suunati meid järgmisel päeval edasi Lyoni teenendusse. Ja siis sõitsimegi suure, suure rekkaga Lyoni vanalinnas, vaevalt mahtusime, iga ringi peal tiirutasime mitu korda, et vaadata, kuhu edasi. Rekkafirmade logistik ei vaata iial ju seda, kas suur auto seal kandis ka liikuda saab, tohib, võib.Imelik amet küll, eks. Lõpuks läbi katsumuste jõudsime teenendusse, mis tegelikult oli väikeautodele. Nojah!?Iriseks ikka edasi, aga pole ju õige koht selleks. Kuna mul oli väike terviseprobleem, läksin lähitänavale jalutama ja otsisin põhimõtteliselt wc-d, kuna nägin ka kuskil baari. Leidsingi lõpuks, jalad ristis, vanem hallipäine prantslasest härrasmees leti taga. Kaks spanjelit mõnusalt lakkumas end baari põrandal. Paar klienti õlut ka rüüpamas, kuigi kell näitas üsna hommikutundi. Küsisin tualeti järele, peale vähekest mõtlemist, kuna prantslane vist eriti inglise keelt ei kõnelnud, juhatati mind tualetti. Ja mis mind seal siis ootas? Kalevipoja jalajäljed, nagu vanasti, balti jaamas. Aga olin ikkagi õnnelik. Tellisin siis endale espresso, kui latted küsisin, vaatas mind taas prantsuse kaunis mees küsivalt, et mida veel. Leppisin siis kange hea kohviga. Istusin ja lugesin seinale vildikaga kirjutatud menüüd, omletti ja croissanti, eriti muud välja ei lugenud. Koerad mõnulesid edasi põrandal. Siis äkki tuli vist perenaine, vanem kõhna proua. Tellisin veel ühe espresso, mis oli jumalik ja peagi kõndisin teenendusse tagasi, sest auto oli remonditud ja meie teekond Prantsusmaa arvarustes jätkus.
Post a Comment