Tänane plaan näeb ette Gronligrotta koopa külastust ja siis sõitu nii kaugele Trondheimi suunas kui vähegi võimalik, et sealt edasi siis kõige kuulsamatesse fjordidesse suunduda.Mainitud koobas, mis pidavat olema kõige populaarsem Skandinaavias, hämmastas meid taas kord Norrakate pohhuismiga – koopas ei olnud absoluutselt mitte mingit julgestust ega korralikku teeradagi. Grupp turnis libedatel kividel täpselt nii, nagu jumal juhatas – tahad, kuku maa-alusesse jõkke, tahad, kao koopa labürintidesse ära. (Kommentaariks olgu öeldud, et kui arusaam Norrakate pohhuismist meieni jõudis, märkasime seda igal pool mujalgi suisa hämmastavas koguses). Koobas ise oli päris lahe, aga Euroopa suurematele karstikoobastele ja kaevanduskäikudele jääb muidugi mäekõrguselt alla. Sinna viiv tee oli omamoodi ekstreemne kogemus – suvaline kruusatee, mis läks kohati 35-40 kraadise nurga all serpentiinina mäkke üles. Ja sinna üles muide vinnasid ennast ka mitmed Norra teedel vuravatest lugematutest karvanidest. Usun siiralt, et kui me kord tagasi Eestis oleme, ei taha ma ikka väga pikka aega ühtegi matkabussi või karavani näha.
Kuna peale koopakülastust vihma ikka veel sadas, otsustasime sõita lõunasse nii kaua kui jaksu on. Arvestades, et hommikupoole olime taas kord ületanud polaarjoone, oli sedakorda lootus ka pimedat aega näha. Tegelikult osutus sõit üheks selle päeva highlightiks. Väga mõnus oli hämaras mööda tühje teid pikki Norra orge sõita. Erandiks ülehelikiirusel sõitvad ja väga eredalt valgustatud rekkad. Veidi enne kahte jõudsimegi lõpuks Trondheimi külje alla ja hiilisime ööpimeduses tasuta sisse ühte teeäärsesse kämpingusse, sest mujale lihtsalt minna ei olnud.
Meie hulgast lahkunud asjade nimistusse lisandus täna lisaks rehvirõhu andurile ja Riho isa õngele veel ka üks minu auto numbriplaatidest. Nüüd siis liigume ringi nagu pätid – üks plaatidest on must.
