Teisipäev

Margot veda mu välja eesmärgiga minna ja uurida paari kohalikku kaltsukat ja näidata mulle maailma parimat toidupoodi.
Kaltsu me ei jõudnudki, sest aadress osutus valeks. Noh, teinekord. Ega me seda nii ei jäta. Tõenäoliselt homme - siis on linnas üldstreik ja kõik inimesed jäävad ilmselt kas koju või kaklevad bussipeatustes ja metroo perroonidel et ennast üksikutele liikuvatele ühistranspordivahenditele ära mahutada (ma päriselt ei kujuta ette, kuidas see võimalik on, sest isegi tipptunnil kui enamik ronge käib ca 2 minuti tagant, on need puupüsti täis ja sul ei ole napilt isegi kusagilt kinni hoida).
Nojah, see selleks. Toidupood aga oli tõesti vinge. Ja suur. Ja ruumikas (eriti seda viimast, sest siin on kõik kitsas ja lisaks ei tassi ükski oma korvi käe otsas, vaid sellel on rattad all ja seda lohistatakse enda järel, tehes nii liikumise riiulite vahel praktiliselt võimatuks. aga seda ma olen vist juba enne ka öelnud, et see mind marru ajab). Aga no igatahes oli toidupoes tõesti kõike (ja öeldes kõik ma ei liialda).
Selle asemel aga, et panna siia paar pilti ülekoormatud lettidest, riputan üles hoopis paar muud huvitavat leidu, mis ma samal päeval kaameraga tabasin. Esimene neist rippus ühe koolimaja seina küljes ja ülejäänud olid ka sealsamas läheduses (päriselt ei saanudki aru, mis äriga oli tegemist. Igatahes mitte sellega, mis siltide järgi tundub olevat :).

Sünnipäev

Lubasin, et panen sünnipäevalilledest ja üllatuskoogist siia pildid. Siit tulevad lilled, koogi lisan hiljem, sest kaardilugeja keeldus mu mobiiltelefoni mälukaarti lugemast mingil seletamatul põhjusel.

Postkontor

Täna siis lõpuks külastasin ka postkontorit. Või noh, tegelikult üritasin juba eile, aga mulle iseloomulik õnnega avasid nad just eile postkontori alates kella 14-st (käisin 12 paiku). Ilm oli kole ja sinna ta jäi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
Kuna postkontor asendab siin kõiki meie võimalikke ja võimatuid eletroonilisi ja mitte elektroonilisi asjaajamiskanaleid, mis tähendab seda, et seal on alati massides rahvast, siis tegelikult üritasin ma seda asutust võimalikult kaua vältida. Noh, enam ei õnnestunud...

Peale esimest ebaõnnestunud katset seadsin täna sammud uuesti sama asutuse suunas. Rahvast oligi muidugi massides. Aga positiivse üllatusena kalpsas kohe ukse juures ligi mingi teenindajatots, kes ilmselt sai minu lamba pilgust aru, et ma antud asutuses esmakordselt viibin, ja uuris, mida ma teha soovin. Minu õnneks selgus, et tähitud kirjade ja pakkide kätte saamiseks on olemas täiesti eraldi järjekord, kus ei seisnud mitte ühtegi inimest (välja arvatud see üks, kes parasjagu kassas oli). Sinna see tots mind juhataski. Maru lihtne...kui välja arvata see, et seesama mees, kes minu saabudes kassas seisis, seisis seal veel vähemalt kümme minutit...

Siinkohal tahakski teha Murphy seadusse ühe täienduse: sabasse, kus seisab vaid üks inimene, ei ole mõtet minna (noh okei, antud juhul ei olnud mul varianti) - teine järjekord, sõltumata inimeste arvust selles järjekorras, liigub kindlalt kiiremini. See on mul ühe nädala jooksul juba teine juhus.

Tegelikult on see kümme minutit seal sabas täiesti loogiline. Üldse, mis puudutab igasuguseid erinevaid teenindusasutusi (ühe erandiga: kõikvõimalikud söögikohad), siis neisse sisenedes tekib tunne, et aeg jääb seisma. Või noh, kogu liikumine, teenindus ja ka klientide käitumine toimub järsku aeg luubis kiirusel. Mis puutub klientidesse, siis vahepeal ma murran tõesti pead, et kui sa näiteks oled raamatupoe kassas, siis kuidas sul saab olla miljon küsimust ja miljon probleemi??? Mis seal nii väga arutada on? Teiselt poolt muidugi teenindajad ka - minu tänane postkontori sell, olles võtnud mu paberilipaka ja ID kaardi, hakkas naabriga juttu rääkima, siis uimas veel natuke, siis läks taha kirja otsima, rääkis seal veel ühe naabriga juttu ja siis lõpuks ilmus välja. Eestis oleks sellise teeninduskultuuri eest vist juba ammu pea maha võetud ja sellega jalgpalli mängitud. Aga siin on see tavaline. Poekassadesse võetakse minu arust ka ainult täielikke flegmaatikuid tööle. Aga no pole hullu. Kellele ikka kannatuse harjutamine enne kahjuks on tulnud.

Hiljuti oli ühe siinse tuttavaga juttu just täpselt sellest teeninduse teemast. Või üldse sellest kohutavast bürokraatia masinavärgist, mis siin toimub. Et saaks ju ometi elektrooniliselt. Jah, saaks tegelt siin ka, aga ei tehta, sest siis jääks liiga palju inimesi tööta. Nojah, loogiline - kui sul nende ütleme 6 flegma asemel oleks poes 3 nobedat, liiguks järjekord vähemalt sama kiirelt, aga need 3 oleks tööta ja siin on töötute hulk teatavasti niigi jube suur. Päris nukker mõelda tegelikult, et uuendusi ei toimu lihtsalt sellepärast...

Aga igatahes sain ma oma tähitud kirja kätte (kiri läks postkontorisse sellepärast, et kirjakandja lasi all uksekella täpselt ühe korra ja kui ma siis sisetelefoni juurde jõudsin ja sinna "oui" karjusin, oli õhk juba puhas) ja julgen postkontorisse nüüd ka teinekord minna. Asjadele järele. Ainult.

PS: Prantsuse värvikool:
Värvisin pead. Otsin tavapäraselt, nagu Eestis, endale tuhkblondi värvi, et saavutada mitte kollast vaid naturaalselt blondi tulemust. Aga ohhooo: kui Eestis annab tuhkblond tulemuseks naturaalse blondi, siis siin annab sama värv tulemuseks roheka varjundiga halli. Täna käisin uuesti juuksevärvi ostmas...

PPS: Liiklus on nii nunnu. Isegi mõrrapilgust autojuhtidele ei piisa, et jalakäiate rohelisega saaks teed ületada. Kui autode järjekord on üle ristmiku ja osa autosid seisab keset ristmikku, siis ega keegi ometi jalakäijaid üle lase. Sõidavad ära need, kes on keset ristmikku - kui vaja, siis kasvõi üle jalakäijate, ja siis ka veel mõned need, kes tegelikult punase fooritule taga seisavad.