Siit ja sealt

Siin juhtub jätkuvalt alati midagi... Eile nägime, kuidas mingi tsiklist tänaval autoga kokku sõitis ja külili käis. Õnneks suutis ikka ka hiljem jalgel seista. Aga nende tsiklist-neerudoonorite fenomenist ma siin tõesti aru ei saa. Linnas - jah, kui ohtlikud olukorrad liikluses välja arvata, on tsikkel kaugelt palju praktilisem kui auto, aga Pariisi ringteel...see ajab mu alati pead vangutama. Tundub, nagu enamikul olekski plaan seal surra - ikka väga ulmelisi manöövreid teevad mootorratturid autode vahel...
Paar päeva tagasi selgus, et päris populaarne üksus siin on ka erariides politsei. See selgus nimelt siis, kui nad metroos gaasiga väikseid musti tattninasid taga ajasid. Päris huvitav oli jälgida - seisad rahulikult perroonil - tuleb mees, ühelt poolt, gaasiga (gaas selja taha peidetud), sukeldub nagamannide parve - need jooksevad perroonil edasi tagasi, keegi veel laseb nurga taga mõnele neist gaasi, rahvas ootab rongi sallid ninal nagu midagi poleks juhtunud :).

*********************
Eile laenutasime filmi. Jaapani multika. Eelvaade lubas, et on prantsuse ja inglise keeles. Muidugi. Ei jäänudki midagi üle kui vaadata filmi prantsuse keeles ja prantsuse subtiitritega (sest iseenesest mõista ei olnud ei inglise keelt ega tiitreid). Selgus, et oli päris hea otsus - subtiitrite abiga sain peaaegu kogu filmist aru :) - tõsi, osasid sõnu pidin küsima. Tuleb vist samas vaimus jätkata.
Või noh, tuleb nagunii... Vastasel juhul jääb sotsiaalne suhtlemine kusagile sinna nulli kanti. Eriti nüüd, kus kool on läbi. See on ikka päris hämmastav, kuidas prantslased kardavad inglise keelt rääkida. Kõik on õppinud vähemalt sama kaua kui meie aga väidavad, et ei oska ja siis põhimõtteliselt ei räägigi. Mis mind selle juures kõige rohkem imestama paneb, on see, kuidas nad aru ei saa, et neil tegelikult seda vaja läheb.
Üldse, prantsusmaa oma ülima prantsusemeelsuse ja -keelsusega ja selle küljes rippumisega, meenutab mulle natuke Venemaad. See, mis toimub väljaspool, lihtsalt ei paista siia eriti kätte...

*********************
Vaikselt hakkan aru saama sellest ka, kust on tulnud prantslaste suhtumine ida-euroopa naistesse:
- Teatud osas vastab legend tõele: Bulgaaria ja Rumeenia naised tulevadki siia, et endale prantsuse ID-d saada. A la otsin mehe ja ongi elu ilus. Neil on siin isegi nüüd mingi selline reegel, et kohe peale abiellumist ei ole võimalik kodakondsust saada. Vist alles 5 aasta möödudes vms.
- Korteris, kus mu sõbrants elas, oli koristajaks (mitte ainult selles korteris, vaid ka teistes, mida omanikest ameeriklased välja rentisid) üks sümpaatne serbia tüdruk. Elavat siin 2 aastat. Inglise keelt räägib, prantsuse keelt ei räägi ühtegi sõna! Aru ka ei saa. Ometi oli tulnud siia selle mõttega nagu enamik - siin on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Nüüd ütleb, et elu on nõme ja et ta kavatseb jaanuarist Serbiasse tagasi minna. No ma ei tea...mis suhtumine see selline on? No ok, ei räägi (ei julge vms), aga et kahe aastaga ei korja isegi nii palju üles, et natuke aru saada???
- Kõigi sarnaste situatsioonide parim näide kerkis pinnale reedel. Jõime pubis oma esimese õppejõuga õlut ja see rääkis vene tüdrukust, kes tal viimane nädal klassis oli. Teemaks oli "Miks ma üldse tahan prantsuse keelt õppida?". See: "Ma pean". "Miks?" Kogu klassi oli hakanud küsimusi esitama. Mis siis välja tuli: Tüdrukul olevat siin "boyfriend". Kus kohtus - tänaval (tänaval tulevad juttu ajama ainult ühe öö suhte eesmärkidega tolgused - ükski normaalne sind üldjuhul niimoodi tänaval kõnetama ei tule). No hea küll....edasi: sa oled prantsuse keeles algaja - mis keeles te suhtlete? Kas tüüp inglise keelt räägib? Ei. Aga vene? Ei. Saksa siis? (tüdruk saabus siia Berliinist). Kah ei. Mis keeles te suhtlete siis???? Nooh, käte ja jalgadega... No comments...
Lõpuks tuli välja, et tüüp on poes müüja, mis tähendas lõppkokkuvõttes seda, et tegemist on ühte sellist väikest nurgapoodi pidava alzeerlasega. Need on siin ühed kõige jubedamad. Ajavad isegi prantslastele endile judinad peale. No ja tüdruk siis vaatas veel õige näoga klassis ringi ja küsis, et kas te siis ei usu armastusse esimesest silmapilgust!? Duh... Ja no selliseid naiivitare on siin kamaluga. Pole siis ime, et suhtumine idast tulevatesse naistesse on kohati nii, nagu on.