Plaan oli jääda telkima kuhugi enne Oslot mõne maalilise järve või jõe ääres. Ilm tegi taas kord plaanidesse omad korrektuurid, sest vihma sadas täiesti arulagedalt kuni Osloni välja. Sõidu ajal oli nähtavus suure osas teest praktiliselt null. Nii vurasime (kui 70km/h sõitu saab vuramiseks nimetada) Oslost mööda, edasi piiri suunas, ja jäime peatuma alles pool 3 öösel mingis suvalises kämpingus, mis hommikusel vaatlusel selgus olevat Rootsi sisserändajate püsiasula. Tumedanahalised lärmakad lapsed röökisid treilerite ümber varahommikust peale.
Ilma osas tervitas hommik meid päikse ja puidmurdva tuulega. Oleksime ilmselt ammu juba lendu tõusnud kui esimesel ööl saadud karm kogemus telgi kinnitamise osas meist sel alal pedante poleks teinud. Hommikusöögiks hävitasime korraliku koguse seljankat ja turistieine võileibu ning panime mootorile hääled sisse, et edasi Rootsi suunas liikuda. Siis lõpuks juhtus ka see, mis paratamatult juhtuma pidi – politsei võttis meid numbrimärgi puudumis pärast maha. Sel hetkel selgus, et kadunud asjade nimekirja tuli kirjutada ka Riho load (mis õnneks küll hiljem välja ilmusid). Aga politseinikud olid sõbralikud ja väga viisakad. Õnneks piisas neile tehnilisest passist ja ID-kaardist ja teadmisest, et me juba ninaga Rootsis suunas oleme. Õige ajastus. Politseinik muidugi uuris Riholt ka seda, et ega te ei tea, kus te oma numbri kaotada võisite? Eee...duh...alustasime Norra kõige kõige põhjapoolsemast tipust ja sõitsime peaaegu lõunasse välja...take a wild guess???
Edasine plaan nägi ette jalutuskäiku Karstadi külastust, aga enne veel väike peatus suvalise järve ääres, et tunnike päikest võtta. Päris mõnus – hakkasime juba unustama, missugune päike üldse välja näeb.
Karlstadis toimus parasjagu mingi kohalik noortefestival. Vaatluse tulemus: kõik rootsi noored näevad ühtemoodi välja. Vähe sellest – nad kannavad kõik ka täpselt samu riideid (sõltumata sellest, kas figuur seda lubab või ei). Parasjagu olid moes väga lühikesed teksad. See vaatepilt põhjustas vähemalt mulle küll kergekujulise trauma...
Kuna Eestist sai kaasa ostetud vein kala jaoks ja õngega läks nagu läks (otsustasime uude ritva miljonit mitte investeerida ja odavamat ka ei leidnud), nägi plaan ette, et kala tuleb ikkagi ära grillida. Olgu see kala siis kasvõi supermarketist. Mõeldud-tehtud. Lõhefileed said või, sidruni, pipra ja Provance’i ürtidega hõbepaberisse rullitud ja ühekordsele grillile pandud. Tulemus oli suurepärane – väike lõke, vein, lõhe ja telgisuust avanev vaade suurele järvele (vaate leidmine nõudis eelnevalt hea mitu tundi Rootsi külavaheteedel tiirutamist) moodustasid täpselt sobiva viimase telkimisõhtu aura.
No comments:
Post a Comment