21.07.2010

Ikka veel sajab. Tundub, et inimesed rääkisid tõtt kui ütlesid, et fjordides kogu aeg sajab. Hämmastav. Ja oleks siis veel, et seenevihma. Ei, korralikult ladistab. Magame lõunani, sest soojast telgist lihtsalt ei raatsi välja vihma kätte minna. Viimase ööbimispaiga osas läksime sel korral kergema vastupanu teed ja otsustasime leppida ühe ametliku peatumisplatsiga järjekordse fjordi ääres. Vaade oli sellegipoolest jälle imeline. Otse telgiuksest – nagu ikka. Siinkohal järjekordselt müts maha Erkka telgi ees, mis pidas öö otsa sadanud vihmale kenasti vastu.

Meeleolu käib vihma needmisest hüsteeriliste naeruhoogudeni selle üle, et tänu vihmale on tagaiste ühtlaselt juustusektsiooniks kujunenud. Mingil hetkel tekkis plaan võtta tahaistmele hääletaja ainuüksi sellepärast, et vaadata, kui kiirelt ta seal lämbub.

Vihma sajab nii palju, et enam ei jaksa isegi miljonivaateid nautida, kuigi need on endiselt lummavad. Kui päike ka väljas oleks... Serpentiine mööda pole ka mõtet sõita, sest pilved on nii madalal (ja mitmes kihis), et kui üles jõuad, näed alla paarkümmend meetrit ja siis on tihe valge pilv. Pilves olemise skoor on tänaseks vähemalt 10 peal.

Kogu selle nigela ilma tulemusena otsustasime, et lõunasse välja me ei sõida ja broneerime endale laevapiletid reedeks. Ehk siis tasapisi võtamegi suuna kodupoole tagasi. Loodetavasti on väljaspool fjorde vähe parem ilm ja saame vähemalt telgi kuivama panna, et õhtul kusagil jälle magada oleks. Küllap lõunasse jõuame ka teinekord. Igal juhul tahaks siia veel tagasi tulla.

Ükspäev võtsime endale plaani, et enne me Norrast minema ei lähe kui oleme kose/joa/milleiganes all käinud. Noh, viimane aeg siis... Sobiv juga leidus ühes järjekordses imeilusas fjordis. Jätsime auto alla tee äärde ja koorisime maha kõik üleriided. Selga jäi kilekas, allapoole sai keeratud käterätt ning jalga tennised/matkasaapad. Sobiva kohani, kust vesi piisavalt kõrgelt langes, oli ronida hea mitukümmend meetrit. Möödasõitvatele autodele võis avaneda üsnagi veider vaate, kuidas kaks paljaste säärtega käterätti keeratud selli mööda kive mäe otsa ronivad. Õhutemperatuur muide oli 14 kraadi. Iseenesest tegi see külma kose alla minemise isegi lihtsamaks. Kogemus ise oli kogu vaeva väärt ja ülevalt avanes tõesti lummav vaade. Teisipidi alla tulles sai jalgupidi ära käidud ka fjordi rohelises vees. (Vesi muide on fjordides tõesti väga väga roheline ja paistab läbi ilmselt üsna mitu meetrit – kuna see on nii puhas, siis on põhja kaugust raske hinnata).

Laevasõitude skoor tänase seisuga 5. Kui välja jätta Stockholm-Tallinn, siis sellega peaks asi ka piirduma.

22.07.2010

Plaan oli jääda telkima kuhugi enne Oslot mõne maalilise järve või jõe ääres. Ilm tegi taas kord plaanidesse omad korrektuurid, sest vihma sadas täiesti arulagedalt kuni Osloni välja. Sõidu ajal oli nähtavus suure osas teest praktiliselt null. Nii vurasime (kui 70km/h sõitu saab vuramiseks nimetada) Oslost mööda, edasi piiri suunas, ja jäime peatuma alles pool 3 öösel mingis suvalises kämpingus, mis hommikusel vaatlusel selgus olevat Rootsi sisserändajate püsiasula. Tumedanahalised lärmakad lapsed röökisid treilerite ümber varahommikust peale.

Ilma osas tervitas hommik meid päikse ja puidmurdva tuulega. Oleksime ilmselt ammu juba lendu tõusnud kui esimesel ööl saadud karm kogemus telgi kinnitamise osas meist sel alal pedante poleks teinud. Hommikusöögiks hävitasime korraliku koguse seljankat ja turistieine võileibu ning panime mootorile hääled sisse, et edasi Rootsi suunas liikuda. Siis lõpuks juhtus ka see, mis paratamatult juhtuma pidi – politsei võttis meid numbrimärgi puudumis pärast maha. Sel hetkel selgus, et kadunud asjade nimekirja tuli kirjutada ka Riho load (mis õnneks küll hiljem välja ilmusid). Aga politseinikud olid sõbralikud ja väga viisakad. Õnneks piisas neile tehnilisest passist ja ID-kaardist ja teadmisest, et me juba ninaga Rootsis suunas oleme. Õige ajastus. Politseinik muidugi uuris Riholt ka seda, et ega te ei tea, kus te oma numbri kaotada võisite? Eee...duh...alustasime Norra kõige kõige põhjapoolsemast tipust ja sõitsime peaaegu lõunasse välja...take a wild guess???

Edasine plaan nägi ette jalutuskäiku Karstadi külastust, aga enne veel väike peatus suvalise järve ääres, et tunnike päikest võtta. Päris mõnus – hakkasime juba unustama, missugune päike üldse välja näeb.

Karlstadis toimus parasjagu mingi kohalik noortefestival. Vaatluse tulemus: kõik rootsi noored näevad ühtemoodi välja. Vähe sellest – nad kannavad kõik ka täpselt samu riideid (sõltumata sellest, kas figuur seda lubab või ei). Parasjagu olid moes väga lühikesed teksad. See vaatepilt põhjustas vähemalt mulle küll kergekujulise trauma...

Kuna Eestist sai kaasa ostetud vein kala jaoks ja õngega läks nagu läks (otsustasime uude ritva miljonit mitte investeerida ja odavamat ka ei leidnud), nägi plaan ette, et kala tuleb ikkagi ära grillida. Olgu see kala siis kasvõi supermarketist. Mõeldud-tehtud. Lõhefileed said või, sidruni, pipra ja Provance’i ürtidega hõbepaberisse rullitud ja ühekordsele grillile pandud. Tulemus oli suurepärane – väike lõke, vein, lõhe ja telgisuust avanev vaade suurele järvele (vaate leidmine nõudis eelnevalt hea mitu tundi Rootsi külavaheteedel tiirutamist) moodustasid täpselt sobiva viimase telkimisõhtu aura.

23.07.2010

Viimane hommik näitas, et telgi püstitamises oleme saavutanud absoluutse täiuse. Öö otsa puhunud ülivinge tuul praktiliselt ei liigutanudki telki. Üldse on kummaline nende ilmastikuoludega. Kui kesk-Norras (fjordides) kogu aeg sadas, siis Rootsis on esimesest hetkest peale (tegelikult juba Norra poolel) puhunud ülikõva tuul, mis ei ole hetkekski vaibunud, sõltumata temperatuurist.
Pakkisime oma kola võimalikult püüdlikult kokku ja katsusime kõhtu laadida veel nii palju järelejäänud sööke kui võimalik ja laevani ongi jäänud veel viimased 130km.

Viimases kohvipeatuses tegime kiired analüüsid, mille tulemusena selgusid järgmised asjad:
· Sööki oleks pidanud ehk veidi vähem võtma
· Näkileibu pole mõtet kaasa võtta – leibajõuab ikka osta. Isegi Norrast.
· Kindlasti oleks pidanud kaasas olema rohkem magusat.
· Kindlasti oleks pidanud kaasas olema rohkem rummi ja ehk ka cocat. Tuletan siinkohal veelkord meelde, et piiril keegi ei kontrolli, nii et hirm limiitide ees oli asjatu.
Söök ja alkohol kaheks nädalaks läks meil muidu maksma kokku ca 2500.-. Muidu söögi osas oli tulemus väga hea – sõime mitmekesiselt ja turbonuudleid jõudsime tegelikult tarbida vaid korra.
Ja kui juba kokkuvõtete tegemiseks läks, siis tahaks tänada Erkkat telgi, Urmetit ja Jaagupit magamiskoti, Ukut tooli ja priimuse ning Hansarenti ja Nilsi GPSi ja inverteri eest :). Kõik kokkulaenatud jubinad (välja arvatud GPS, mis iga natukese aja tagant segast peksis) olid väga tarvilikud.

Lõpetuseks ka meie orienteeruv teekond, mis läbi sai sõidetud. Detailid hakkavad endalgi juba ununema ja mereteed ei õnnestunud sellele kaardile panna. Põhiline marsruut on siiski näha.