Aastavahetus Pariisis...või selle külje all

Millest alustada...alustame sellest, et uus aasta, täpsemalt teise jaanuari hommik, tervitas Pariisi päris päris lumega. St sellega, mis ei ole isegi lõunaks veel ära sulanud.
Aastavahetused on ühtemoodi toredad nii siin kui seal. Eelduseks on aga seltskond. Kahekesi kisuks aastavahetus Pariisis küll vist üsna kassiks ära. Üldse erinevad nii üritused kui ka nende planeerimine siin ja Eestis...
Kui väga paljudel eestlastel on putka aastavahetuse peo jaoks juba poolest oktoobrist kinni pandud, siis siin on veel 2 päeva enne aastavahetust suurem osa asjadest idee tasandil. Asjade organiseerimisest siin küll enamik inimesi midagi ei tea. No samas, mida sa organiseerid ka kui kõik vastused on "ei tea", "mõtlen veel" jne.

No heakene küll, võimalikke variante kogunes lõpuks 2. Pluss lisaks Eiffeli alla minemise variant, mis oli minu jaoks variant mida MITTE teha number üks. Miks - sest erinevalt kõigist teistest linnadest ei näe Pariis ette ilutulestiku peale raha raiskamist. Ehk siis rõõmus, eelkõige turistidest koosnev rahvamass, koguneb kas Eiffeli alla või Champs-Elyseele. Saabub aastavahetus...üksikud inimesed lasevad oma kaasavõetud raketid õhku. Läks hästi - pihta sel aastal ei saanud. Siis soovib iga üks endaga kaasa tulnud tuttava(te)le "Bonne Année" - teisi ju ei tunne - ja minnakse pool pettununa metroosse trügima, et koju tagasi pääseda. Jei!
Noh, pole siis ime, et noored leidlikud sisserändajad on eeslinnades leiutanud oma variandi "ilutulestiku" tegemiseks:
http://www.elu24.ee/?id=64121

*Esimene pilt on turistilõks. Sellist vaatepilti võite näha kas 14.juulil või siis milleniumi ajal. Torni värvid on hetkel siiski vägevad sellegipoolest.

Aga tagasi variantide juurde.
Esimene variant hõlmas endast kõigepealt ühe sõbra korteris paar drinki ja arvutimänge, hiljem linnas ühte baari, kus me niigi peaaegu iga reede käime. How original is that??? No pole siis ime, et kõigil Pariisis depressioon on, kui isegi aastavahetuseks ei suudeta millegi originaalsemaga lagedale tulla. Siiski, kõik pole päris sellised...
Teine variant oli pidu eeslinnas. Koolimajas. Täpsemalt koolidirektori suures korteris (direktorit ennast ei olnud muidugi seal ja tegemist on iga-aastase üritusega). See läks ka loosi ja kahetseda ei tulnud.
Kui Eestis on rohkem kombeks niisama kräu, tihti stiilipidu, väiksema seltskonna puhul ehk ka lauamängud, siis siin on stiilipeod alles lapsekingades, aga see eest otsitakse tavaliselt välja terve hulk tegevusi, millega huvilised siis saavad oma aega sisustada (kuni võrkpalli ja suurte täispuhutavate poksikinnasteni välja). See toimis päris huvitava vaheldusena.

Juuakse ühtemoodi nii siin kui seal ja pidu lõpeb ka paljude jaoks sarnaselt nii siin kui seal. Erinevus on aga alkoholis. Kui meil, ükstapuha, kas siis kange või lahja alkoholiga, püsivad enamik õhtu läbi valdavalt sama margi peal, siis Prantsusmaal on situatsioon järgmine:
Andsin osadele maitsta meie tuntud "vikatit" - shampust Vana Tallinnaga. See tundus praktiliselt kõigile liiga kuri jook. Noh, okei...AGA siis selle asemel joodi segiläbi Sangriat, kohalikku traditsioonilist "shampuse suppi"(mingi kuri segu shampusest ja veel mitmest komponendist - vähemalt sama kuri kui "vikat"), shampust, tavalist õlut, Cointreaud, siis juba hiilis jookidesse ka Vana Tallinn, kuskilt tekkisid veel mingi Smirnoffi kokteilid jne jne... Eeee??? Paljalt vaatamisest hakkas pea valutama...Aga tore oli sellegipoolest.

Siia lõppu veel üks huvitav tähelepanek: nii kummaline kui see ka pole, mulle tundub, et eestlased seltsivad võõrastega pidudel kiiremini.