Väike Buenos Airese pildialbum

Vaated Buenos Airese südalinnale. Teisel ja kolmandal pildil on vaated, mis avanesid meie terrassilt. Neljandal pildil juhin tähelepanu vasakpoolsele kõrghoonele. Ilmselgelt on maa kõrges hinnas, aga õhuruum ilmselt mitte niiväga - maja oli ca 15 korrust kõrge ja ühe toa laiune.



Parke ja rohelust oli Buenos Aireses meeldivalt palju. Allpool näha kaks erinevat kesklinna parki. Õnneks ei olnud enamik nii räämas kui see, mis teisel pildil näha. Rahvast oli parkides üsna palju, samas kodutut kontingenti oli näha üllatavalt vähe.

Veel mõned vaated kesklinnale. Vasakul kaubatänav ja paremal linna suurim avenüü - 9.juuli. Väidetavalt tehtud sooviga üle trumbata prantslaste Champs Elysee'd. Arvestades tänava laiust (kokku ca 20 sõidurada), on projekt õnnestunud. Miljööväärtuselt jääb siiski Champs Elyseele alla.

Recoleta surnuaed ja park. Recoleta on väga mõnus piirkond, aga sellest veidi lähemalt juba hiljem, kui me tiiruga tagasi Buenos Airesesse jõuame.

Veel mõned vaated Buenos Airese suurimale tänavale. Vasakul kiirtee lõpp ja tänava algus, paremal on näha keskmised sõidurajad.


Siia vahele üks tüüpiline kiirteelt avanev vaade. Kahjuks ei õnnestunud üles pildistada kõige rohkem räämas piirkondi. Need olid omaette vaatepilt.

San Telmo ja tango. Nagu juba eelmises postituses öeldud - miljööväärtus puudub. Mõttetult üleshaibitud turistilõks.

La Boca ümbrus, sisehoovid ja Maradona esimene staadion.

10.veebruar 2011: teele

Päikese käes täna väga olla ei taha. Ostsime lisaks ühe hapukoort meenutava päiksekreemi, mis jätab keha meeldivalt valgeks (ja ilma naljata – see on ainus variant meiesugustel talvistel keldrikakanditel siin mitte ära põleda), ja suundusime autole järele. Olime endale broneerinud keskklassi sõiduauto ja olime küll juba ette arvestanud sellega, et meil ilmselt nahk üle kõrvade tõmmatakse, aga auto, mis meile valmis oli pandud, võttis esimesel hetkel pahviks ikka küll. Chevrolet Corsa. Õnneks oli meil peale pikka otsimist õnnestunud leida suhteliselt soodne diil – autorent Lõuna-Ameerikas on muidu pigem kallis ja enamik firmasid ei luba sul autoga riigipiire ületada (heal juhul lisatasu eest Argentiinast Tsiili). Täpsustuseks veel nii palju, et auto võtsime läbi vahendaja, aga tegelik rentija oli Alamo.

No olgu. Peale esimesi vahelduvaid ahastus- ja naeruhoogusid hakkasime tõsiselt mõtlema, kuidas me ikkagi pakime 5 inimest, kellest kaks on üle 1.90 pikad ja 5 suurt reisikotti + söögikott, sellesse autosse ära. Peab tunnistama, et auto pagasnik üllatas meid meeldivalt. Mõningase paigutamise järel mahtusid sinna ära kõik pambud (võrdluseks: minu Peugeot’i võrdlemisi suur pagasnik ja tagasiteel sadamast võetud suure Mercedes takso pagasnik ei saanud kumbki sellise kogusega hakkama), panime pikad ette istuma ja meie 10-päevane roadtrip võis alata!

Linnast väljasõit võttist tubli paar tundi. Arvestades, et detailset kaarti meil ei olnud ja et puuduvad igasugused suunaviidad, siis olime sunnitud eeslinnade nimede järgi hindama, kas meie suund endiselt enamvähem õige on. Erinevaid maanteid hakkas näitama alles täiesti linna servas. Algselt planeeritud Mendoza asemel võtsime suuna hoopis Barilochele (ca 1600km) ja sealsetele mägijärvedele. Peale esimest 200-t kilomeetrit oli tahtmine autost maha astuda ja lihtsalt karjuda. Oli kitsas (auto tagumine iste ei olnud ilmselgelt mõeldud mahutama kolme inimest) ja tee oli KOHUTAVALT nüri. Väga korraliku kattega aga peale põldude, lehmade ja karjamaa ei näinud me eriti midagi. Kilomeetrite ja kilomeetrite kaupa polnud isegi mitte inimasustust. (Siin ja seal ka mõned näited.) Teele kaasavõetud snäkid ja vein vähenesid kohutava kiirusega. Veinicounterist loobusime, sest lugemine läks sassi juba Buenos Aireses.

Juba esimesel päeval saime klaasi kivi. Rõõm, rõõm. Ja esimest korda peatati politsei poolt (hiljem selgus, et liikluspolitsei „punktid“ ongi tavaline nähtus ja sealsed politseinikud põõsastes passimist eriti ei harrasta). Politsei oli sõbralik ja lasi meil kiirelt minna. Seejärel veel mitusada kilomeetrit pulksirget teed: päevalilled, mais, lehmad, tubakas, lehmad, päevalilled, mais jne. Tee nüriduse iseloomustamiseks sobib hästi järgnev kahekõne:

Kert (tagaistmelt): „Riho, kas sa palun otsiksid välja Argentiina raamatu ja ulataksid selle mulle!“

Riho: „Ma ei saa. Äkki tuleb kurv, ja siis ma magan maha kõige põnevama asja kogu teel.“ (Siin ja seal ka mõned näited pulksirgetest teedest.)

Päeva sihiks oli sadade kilomeetrite raadiuses ainus kämping, mille kaardilt suutsime leida. Arvestades, et tegemist oli meie esimese ööga, siis päris suvalisse maantekraavi telki ka panna ei julenud. Ega me tegelikult ka kämpingust palju ei oodanud, aga kohale jõudes selgus, et olemas olid absoluutselt kõik mugavused, sealhulgas grill iga telkimisplatsi juures. Esimene öö telgis möödus väga mõnusalt. Küljealune oli küll pisut kõva, aga see-eest oli värske õhk ja jahedus.

Ahjaa, ja päeva highlight: Küllike ostis enne minekut Bob Marley CD ja toppis selle esimese asjana auto CD-mängijasse. Kuhu see kinni jäi. Kogu reisi ajaks. Ja väljaspool linnu raadio väga ei levinud....

Argentiina liiklusest

Argentina liikluse iseloomustamiseks sobib hästi Veiko firmarepliik „müstifikatsioon“. Buenos Airesest välja sõita oli natuke kõhe, sest liiklusmärkide osas valitseb ikaldus ja vähemalt alguses jäi mulje, et ristmikutel käitutakse vastavalt sisetundele ja nõudest „anna teed“ ei ole kunagi kuuldud. Kusagil poole reisi peal hammustasime siiski läbi, et üldjuhul toimib asi parema käe reegli alusel. Palju on ühesuunalisi tänavaid, nii et teed andma pead enamasti igal teisel tänaval. Sõiduridade osas tekkis ka küsimus, et miks täpsemalt need üldse maha on märgitud, sest iga autojuht teeb nii linnas kui maanteel ikka ise oma raja. Oleks hispaania keelt osanud, oleks ehk mõnelt isegi küsinud, et kas ta teab, milleks need valged kriipsud seal tänaval on.

Teede kvaliteet ületas kõik meie ootused - enamik teid oli väga korralikud. Kohati olid probleemiks löökaugud, mis ennast kavalalt muidu väga korraliku tee sisse peitnud olid. Teine hämmastav teema oli see, et suurtel maanteedel esines kohati mitmekümnekilomeetriseid kruusalõike. Sealjuures ei olnud üldjuhul tegemist teeremondiga.

Kiirust piiravad märgid on Argentiinas ilmselgelt vaid soovitusliku iseloomuga. Maanteel on kiirus üldiselt piiratud 100-110km/h, aga see ei huvita eriti kedagi. Kuna meie punn hakkas juba 120 peal lennuki häält tegema, siis me sellest kiiremini väga ei julenud sõita. Pealegi, sellel kiirusel nägid suisa silmaga, kuidas kütusemõõdik nulli suunas kihutas. Kui ennast kaasliiklejatega võrdlesime, siis tekkis tunne, et oleme tee äärde ära parkinud.

Igal suuremal teel, enamasti linnade ümbruses, asuvad politseipunktid. Kinni peetakse pisteliselt ja pühapäeviti ei ole neis punktides eriti kedagi. Keskpäeval ei viitsi ka keegi eriti väljas passida. Üldjuhul küsitakse paari dokumenti ja seda, kuhu sõidad. Kogu reisi jooksul ei tekkinud meil politseiga ühtegi probleemi. Välja arvatud see, et neist arusaamine ja enda selgekstegemine võttis alati omajagu aega. Tänu sellele jääbki lõpuni selgusetuks, kas nad ongi nii viisakad ja sõbralikud, või me olime nii umbkeelsed, et nad vaatasid, et meilt pole isegi mõtet raha küsida – me ei saaks nagunii aru. Siiski, arvestades üldmuljet argentiinlastest, panustan esimesele :).

Ah, ja kõigil autodel on toonklaasid ja ülevaatus ei ole selles riigis küll teema - sedasorti autosid nagu peatüki alguses pildil (tõsi küll, rattad all), oli liikluses päris palju näha.