Monday, July 26, 2010

22.07.2010

Plaan oli jääda telkima kuhugi enne Oslot mõne maalilise järve või jõe ääres. Ilm tegi taas kord plaanidesse omad korrektuurid, sest vihma sadas täiesti arulagedalt kuni Osloni välja. Sõidu ajal oli nähtavus suure osas teest praktiliselt null. Nii vurasime (kui 70km/h sõitu saab vuramiseks nimetada) Oslost mööda, edasi piiri suunas, ja jäime peatuma alles pool 3 öösel mingis suvalises kämpingus, mis hommikusel vaatlusel selgus olevat Rootsi sisserändajate püsiasula. Tumedanahalised lärmakad lapsed röökisid treilerite ümber varahommikust peale.

Ilma osas tervitas hommik meid päikse ja puidmurdva tuulega. Oleksime ilmselt ammu juba lendu tõusnud kui esimesel ööl saadud karm kogemus telgi kinnitamise osas meist sel alal pedante poleks teinud. Hommikusöögiks hävitasime korraliku koguse seljankat ja turistieine võileibu ning panime mootorile hääled sisse, et edasi Rootsi suunas liikuda. Siis lõpuks juhtus ka see, mis paratamatult juhtuma pidi – politsei võttis meid numbrimärgi puudumis pärast maha. Sel hetkel selgus, et kadunud asjade nimekirja tuli kirjutada ka Riho load (mis õnneks küll hiljem välja ilmusid). Aga politseinikud olid sõbralikud ja väga viisakad. Õnneks piisas neile tehnilisest passist ja ID-kaardist ja teadmisest, et me juba ninaga Rootsis suunas oleme. Õige ajastus. Politseinik muidugi uuris Riholt ka seda, et ega te ei tea, kus te oma numbri kaotada võisite? Eee...duh...alustasime Norra kõige kõige põhjapoolsemast tipust ja sõitsime peaaegu lõunasse välja...take a wild guess???

Edasine plaan nägi ette jalutuskäiku Karstadi külastust, aga enne veel väike peatus suvalise järve ääres, et tunnike päikest võtta. Päris mõnus – hakkasime juba unustama, missugune päike üldse välja näeb.

Karlstadis toimus parasjagu mingi kohalik noortefestival. Vaatluse tulemus: kõik rootsi noored näevad ühtemoodi välja. Vähe sellest – nad kannavad kõik ka täpselt samu riideid (sõltumata sellest, kas figuur seda lubab või ei). Parasjagu olid moes väga lühikesed teksad. See vaatepilt põhjustas vähemalt mulle küll kergekujulise trauma...

Kuna Eestist sai kaasa ostetud vein kala jaoks ja õngega läks nagu läks (otsustasime uude ritva miljonit mitte investeerida ja odavamat ka ei leidnud), nägi plaan ette, et kala tuleb ikkagi ära grillida. Olgu see kala siis kasvõi supermarketist. Mõeldud-tehtud. Lõhefileed said või, sidruni, pipra ja Provance’i ürtidega hõbepaberisse rullitud ja ühekordsele grillile pandud. Tulemus oli suurepärane – väike lõke, vein, lõhe ja telgisuust avanev vaade suurele järvele (vaate leidmine nõudis eelnevalt hea mitu tundi Rootsi külavaheteedel tiirutamist) moodustasid täpselt sobiva viimase telkimisõhtu aura.

23.07.2010

Viimane hommik näitas, et telgi püstitamises oleme saavutanud absoluutse täiuse. Öö otsa puhunud ülivinge tuul praktiliselt ei liigutanudki telki. Üldse on kummaline nende ilmastikuoludega. Kui kesk-Norras (fjordides) kogu aeg sadas, siis Rootsis on esimesest hetkest peale (tegelikult juba Norra poolel) puhunud ülikõva tuul, mis ei ole hetkekski vaibunud, sõltumata temperatuurist.
Pakkisime oma kola võimalikult püüdlikult kokku ja katsusime kõhtu laadida veel nii palju järelejäänud sööke kui võimalik ja laevani ongi jäänud veel viimased 130km.

Viimases kohvipeatuses tegime kiired analüüsid, mille tulemusena selgusid järgmised asjad:
· Sööki oleks pidanud ehk veidi vähem võtma
· Näkileibu pole mõtet kaasa võtta – leibajõuab ikka osta. Isegi Norrast.
· Kindlasti oleks pidanud kaasas olema rohkem magusat.
· Kindlasti oleks pidanud kaasas olema rohkem rummi ja ehk ka cocat. Tuletan siinkohal veelkord meelde, et piiril keegi ei kontrolli, nii et hirm limiitide ees oli asjatu.
Söök ja alkohol kaheks nädalaks läks meil muidu maksma kokku ca 2500.-. Muidu söögi osas oli tulemus väga hea – sõime mitmekesiselt ja turbonuudleid jõudsime tegelikult tarbida vaid korra.
Ja kui juba kokkuvõtete tegemiseks läks, siis tahaks tänada Erkkat telgi, Urmetit ja Jaagupit magamiskoti, Ukut tooli ja priimuse ning Hansarenti ja Nilsi GPSi ja inverteri eest :). Kõik kokkulaenatud jubinad (välja arvatud GPS, mis iga natukese aja tagant segast peksis) olid väga tarvilikud.

Lõpetuseks ka meie orienteeruv teekond, mis läbi sai sõidetud. Detailid hakkavad endalgi juba ununema ja mereteed ei õnnestunud sellele kaardile panna. Põhiline marsruut on siiski näha.





Tuesday, March 10, 2009

pildikesi Lyonist

Lyon meenutas mulle natuke Prahat. Mitte niivõrd arhitektuuri, kuivõrd oma küngaste ja parkide ja ka mäe otsas oleva torni poolest :). Selline inimsõbralik paik. Hästi sobiv noortele ja tudengitele. Miljon kohta, kuhu oma piknikukorvi või õllepudeliga istmik maha toetada. Rääkimata ülisuurest linnapargist. Puudub küünarnukitunne (erandiks raudteejaam) - igal pool on ruumi ja pole rahvamurdu.
Kuna kesklinna majad on kokkuleppeliselt värvitud vaid soojades toonides (oranžid, beežid, kollased jms), siis lisab see linnale soojust juurde. Paraku peale värvide ilmselt ehituste püstitamise üle linnavalitsusel kontroll puudub, sest praktiliselt kõik vaated on ära rikutud just kõige kõrgematesse punktidesse ehitatud koledate 70-80 aastate karpide poolt. Täpsemalt saab vaadata siit.

x x x

Esimene mulje: kitsad tänavad, tihti mägised ja täis taevatreppe, pealtnäha mõnusad väiksed restod, kõnniteega ja tänavad samas tasapinnas.

x x x

Metroo on puhas, suur ja vaikne. Ja kunagi pole trügimist. Metroo pilet muideks on Lyonis kallim kui Pariisis. Samas on erinevate piletite valik suurem. Ehk siis on võimalik osta ka 2-tunni ja päevapiletit. See viimane on eriti mõistlik asi.
Kuna linn on mägine, siis 2 metrood on hammasratastel ja toimivad funikulööri põhimõttel.

x x x

Lyon on täis vingeid seinamaailnguid. Selle kohta leiab raamatupoodidest isegi eraldi raamatuid. On nii tavalist graffitit kui väga detailseid maalinguid kogu seinte ulatuses nagu paaril pildil on näha siin.

x x x

Õhkkond on täpselt nii, nagu mulle kirjeldati - inimesed on sõbralikumad ja kõik on rohkem "oma".

x x x

Lyon on Prantsusmaa kokanduspealinn. Mis põhimõtteliselt tähendab seda, et siin on üle mõistuse palju restorane, mis on Pariisiga valdavalt samas hinnaklassis. Lyoni ja selle ümbruse kööki silmas pidades jääb mulle natuke arusaamatuks, miks kokanduspealinna tiitel just sellele kohale on antud. Piirkonna köök nimelt on ülirasvane (sakstlaste rammusad suured praed kahvatuvad Lyoni rasvaroogade kõrval). Raske on kujutada midagi veel rasvasemat kui siinsed õlis/rasvas ujuvad toidud.
Lisaks on siitkandist pärit ka absoluutselt kõige jälgim toit Prantsusmaal - kõikvõimalikut vorstikesed ja muu, kuhu on ära kasutatud sea sisikonna ülejäägid (soolikad ja igasugused muud jälgid asjad, mille peale mõistus isegi ei tule). Vaatad - oo, šnitsel! Lööd hambad sisse ja tunned, kuidas midagi kriuksub, midagi lurtsub ja midagi prõksub. Ja hambad lähevad ainult sisse, mitte läbi. Öäkk.

x x x

Linna park - hiigelsuur Tete d'Or oma loomaaia, söögikohtade, tiigi ja karussellidega meenutab täpselt omal ajal Mary Poppinsist loetud pühapäevaseid pargiskäike, kus sulle jalutavad vastu õhupallimüüjad ja taustaks saadab karusellilt tulev muusika.
Vot selline on siis Lyon.