Norra - miljoni miljonivaate maa. Esimene päev 13.07.2010

Soome. Tere puhkus. Laevast saatsin kolleegidele veel viimased paberid ja nüüd on puhkus tõesti lõpuks käes.

Helsingist suund esialgu Lahtile. Peale esimest sadat kilomeetrit teatas rehvirõhu andur, et ühes rehvis on rõhk liiga madal. Mis seal ikka – suundusime lähimasse bensukasse rehvi kontrollima... Korgi mahakeeramisel lahkus koos korgiga ka pool ventiili. Nojah. Nii palju siis probleemivabast puhkusest. Nagu ikka, ilmnevad hädad autoga kohe esimesel päeval (ja ühelgi korral mitte enne...ja muidugi mitte ka pärast). Kulgesime siis mööda kiirteed teosammul Lahtisse, Peugeot’i teenindusse. Tulid, vaatasid: „jaa, halb-halb, see oleks tõesti vaja välja vahetada, aga meie teid täna võtta ei saa“ (teenindus oli sealjuures inimtühi). „Minge suvalisse autoremondi töökotta.“

Olgu. Mõeldud, tehtud. Suvalises autoremonditöökojas, kuhu GPS meid juhatas, öeldi täpselt seda sama, aga vähemalt oskas vähe soravama inglise keelega sell (ärgem unustagem, et me mõlemad oleme Tartust ja seetõttu soome keelt ei räägi) meid ümber nurga ühte kummiboxi juhatada. Seal uuriti asja ja lõpuks, anduri kaduga, see ka enam-vähem korda saadi. Vahepeal oli kulunud 2 meeldivat tundi 35-kraadises Lahtis. Sõidetud päevasest 600km plaanist veidi üle 100km. Õppetund number üks – enne reisi vaata alati auto viimase detailini üle. See oli meil ausõna eile plaanis ka, aga plaaniks see paraku jäigi... Muide, kogu see trall läks meile maksma 10 Eurot. Edaspidi lähen ka Lahtisse rehve vahetama...

Oulusse saabusime orienteeruvalt 22 paiku. Mõningase ringisõitmise järel leidsime veidi Olust edasi peaaegu täiusliku telkimispaiga suisa privaatrannaga J. Ja uskumatult suure hulga sääskede ja muude sitikatega. Panime telgi üles, kokkasime endale mõnusa õhtusöögi ning nautisime rannakividel siidrit/õlut, hämmastavat vaikust (ükski lind ei laulnud) ning välkude sähvimist teisel pool jõge.

Just siis, kui olime otsustanud magamamineku kasuks, saabusid esimesed piisad ja seejärel tuul. Järgmiste sekunditega oli selge, et kui me mõlemad kohe telgile ei visku, lendab see lihtsalt minema. Telgil põlvitades vaatasin, kuidas tuule kiirus kasvas suisa silmnähtavalt ja puude ladvad liikusid maaga paralleelseks ning pidasin omaette aru, kas tuulel õnnestub meid ühes telgiga minema viia või ei? Seekord jäime siiski peale meie, aga veel hetk viivitust ja meie telk oleks kindlasti seda teed läinud. Pugesime võimalikult pisikesest praost telki ja järgmine pooltunnike möödus Rihol telgi tuulepoolses servas lesides ning minul samas servas püsti seistes ja tugikaari hoides, et telgi tuulepoolne osa võimalikult pingul oleks ega tuult alla võtaks. Just enne äiksetormi saabumist olime rääkinud viimase aja elu highlight’idest. Sellest sai vaieldamatult üks - täiesti ainulaadne ja väga äge kogemus.

Aga nii palju siis muidugi plaanitud rahulikust kaheksatunnisest unest. Kuna paar vaia ikkagi minema lendasid, hakkas tagaserv läbi laskma ning Rihol õnnestus veel natuke poolpaljalt õues raju käes kepselda ning telgivaiasid uuesti kinnitada. Õppetund number kaks – mitte kunagi ära kinnita telki isegi natuke lohakalt. Öö jooksul ärkasin veel mitu korda ning kobasin läbi telgi kõik servad juhuks, kui kusagilt läbi tuleb, sest raju kestis varaste hommikutundideni välja.

14.07.2010

Arvestades öist actionit ja eelmisi (liiga mitut) magamata ööd, oli ärkamine äärmiselt vaevaline. Vähemalt oli ilm täitsa mõnus - vihm oli kadunud, õhk soe ja isegi telk oli jõudnud peaaegu ära kuivada. Hommikust dušši asendas ujumine jões. Nüüd ainult kohvipott tulele ja uus päev võib alata!

10:33 istume autos ja ootame järjekordse ägeda vihmahoo lõppu. Telk vettib väljas. Õppetund number kolm – pärast ärkamist paki telk kiirelt kokku ning asu alles siis mine ujuma, keeda kohvi ja pese hambaid. Iseenesest mõista tegime vastupidi. Nii sai pildile ka natüürmort nukrast kurgipurgist ja pasteedikarbist liivasel, märjal prügikotil, mis enne vihma täitis piknikulina rolli. Mainitud asjapulki vihma saabudes päästa lihtsalt ei jõudnud.

Kui päike välja tuli, tegime suvalises kohas Kemi jõe ääres uue peatuse ja riputasime telgi ühes kõigi teiste nartsudega põõsastesse tuulduma, et mitte ülejäänud reisi seente sees elada. Edasine programm: traditsiooniline poro liha koos kartulipudru ja pohladega Rovanieemis, akrobaatilised etüüdid polaarjoonel ning siis edasi Norra suunas. Temperatuur 27 kraadi. Miks peaks keegi üldse suunduma suvepuhkust lõunasse veetma?

17:44 Esimene põder teel. Vahepeal jõudsime korjata peotäie puravikke. 18:57 Kaks järgmist põtra. Sealt edasi nägime erinevas suuruses ja vanuses põdrakarju teel ja tee ääres veel umbes miljon korda.

Selgus, et Norra täna siiski ei jõua, aga sellest pole midagi. Põhja-Soome on uskumatult ilus. Ööbimiskohta on päris keeruline valida kui iga kurvi taga on maaliline järv. Sedakorda otsustasime, et otsime ööbimispaigaks mõne jõeäärse koha, et proovida veidi ka kala püüda. Sõitsime Inarist mõnikümmend kilomeetrit edasi kohakesse nimega Väylä, mis asub serva pidi samuti Inari järve ääres ja meil õnnestus leida tõesti lahe ööbimiskoht. Kalastasime kella kaheni öösel...või päeval...päikse järgi vaadates vahet pole. (Praegu on hommik ja ausalt öeldes on hetkel pimedam kui kell 2.00). Aga noh, kala me seekord ei saanud. Proovime varsti uuesti.

Sellesama teega, mis meie ööbimiskoha juurde tõi, oli veel üks päris huvitav seik. Kui peateelt ära pöörasime, nägime esimese asjana silti, mis teavitas kellaaegadest, millal toll on avatud. See tekitas mõnevõrra segadust, sest Norra piirini on veel umbes 100km või pisut rohkemgi. Selgus tekkis kaarti vaadates: See väike tee viib piki Inari järve kallast tõesti Norrani välja. Probleem on ainult selles, et kuna ümberringi on soised alad ja ühtegi kõrvalteed ei ole, siis on ainus võimalus tagasi sõita. Päris nutune kui sõidad maha 100km käänulist teed ja siis avastad ups, toll suleti õhtul kell kaheksa.

15.07.2010

Täna hommikul sai esimese asjana kokku pandud telk J. Joome hetkel kohvi ja nüüd pole vihma muidugi kusagil näha (eile õhtul mingil ajal teel sadas jälle väga kõva padukat). Muide, väga mõnus on vahelduseks 33-35-kraadisele ilmale ärgata telgis mittekeemistemperatuuril. Termomeetrit veel vaadanud ei ole, aga õhu järgi võiks arvata, et on kusagil 15 kraadi. Ideaalne.

Norra. Vaated fjordidele on mudidugi võimsad. Väga isegi ei pinguta, et pilte teha – karta on, et neid vaateid tuleb veel umbes täpselt mustmiljon. Sellegipoolest on sõit Nordkappi muljetavaldav – kümnete kilomeetrite kaupa täiesti inimtühja, väga maalilist rannikut.

Õhtu. Oleme jumalast hüljatud paigas – Nordkapis (Euroopa kõige põhjapoolsem punkt). Selleks, et siia jõuda, maksime kõigepealt tee peal – in the middle of nowhere- 192 Nok’i. Teist varianti ei olnud – oleks pidanud nii umbes 50km tagasi sõitma, sest kõrval- ja ümbersõiduteed puuduvad. Noh, ja siis meie teine vaieldamatu highlight – selleks, et Nordkappi siseneda ja kaljult Põhja-Jäämerd vaadata, tuli maksta 235 Nok’i per nuppi. Nüüd istume autos ja joome rummi, sest midagi muud siin teha ei ole – ümberringi on lage väli ja treilerid. (Kõik meie emotsioonid Nordkappi osas võtab kokku selle peatüki lõpus olev pilt). Mis rummi puutub, siis õppetund number x+n – Norra piiril ei kontrolli sind keegi. Ehk siis kahe õnnetu rummipudeli asemel oleksime siia kaasa võinud võtta oluliselt rohkem. Jaheda ilmaga istub rum vaieldamatult paremini kui õlu. 235.- Nokine pilet annab võimaluse Nordkapis veeta 48 tundi. Päris täpselt ei saa küll aru, miks ükski hing peaks siin nii kaua tahtma olla – maja sisaldab kahte baari/restorani (väikse 0,2l „traditsioonilise“ shampuse hind on 145 Nok’i), kabelit, suveniiripoodi ja kino. Ümberringi on trööstitu lage väli – ei kivisid, ei puid. Väljas on 7 kraadi sooja, kesköist kuulsat päikest ei kusagil ja puhub vinge tuul.