Palju toredaid inimesi

Kui üldiselt on mul üsna ükstapuha, mis rahvusest või missuguse nahavärviga inimesega ma suhtlen, siis teahtud rahvuste/rasside suhtes on mul ikkagi mõningad eelarvamused. Keelekool on päris hea koht nendest vabanemiseks (noh, mitte täielikult), sest siin õpid ja suhtled lihtsalt nii paljude eri rahvustest inimestega.
Esiteks, saatuse irooniana, oli mu esimene õppejõud siin välimuselt täielik hindu (ja no hindud ja pakistanlased ajavad mulle Londoni reisist alates nats ikka judinad peale). Tegelikult on tegemist põlise pariislasega - sündinud, kasvanud ja õppinud Pariisis ja nüüd on keeltekoolis ja ülikoolis õppejõud. Ja no kui tore inimene! Vaimukas ja sarkastiline ja mida kõike veel. Tänu oma iseloomule ja sellele, kuidas ta klassis on ja kuidas kommenteerib, on ta suutnud ka kõige vaiksemad prantsuse keelt rääkima (või noh, proovima) panna. Kui mind kõrgemale tasemele tõsteti, oli peaaegu, et kahju.

Siis japsid... Või no asiaadid üldiselt. Need tegid mu "meele heaks" giiditamise päevil, kui nad Praha tänavatel (ja ka teistes linnades) kultuuri ahmisid, hõbeniit suunurgast voolamas ja kaelad kaameratest kookus. Iga nurga ja ornamendi pildistamine muidugi garanteerib selle, et nad on turistina ÜLIaeglased ja pidevalt jalus. See ajas ka kõige rahulikuma inimese raevu.
Nooh, eks ka nemad on erinevad (nüüd ma kusjuures suudan peaaegu isegi vahet teha hiinlastel ja teistel), aga japsid on vaatamisväärsus omaette. Minu eelmises klassis oli neid 3, praeguses on 1. Kui prantslased on pealtnäha maru viisakad ja tegelikkuses ei hooli mitte üks raas, siis japsid on viisakad, tagasihoidlikud ja neid huvitab tegelikult ka kõik enda ümber. Näiteks 2 naisterahvast minu vanalt kursuselt alati suisa kekslevad rõõmust kui nad mind koridori peal näevad "Helen, Helen!!! Bonjour! Comment ça va?" ja kuuldes et ma kõrgemale tasemele sain, viskasid nad suisa paremale ja vasakule silda. Ja mitte miski sellest ei ole mask. Ah, muide, need naised, kes rõõmust kekslesid, nendest üks on 33 ja teine kusagil 60 kanti :). Ja no midagi pole öelda - teeb meele heaks küll kui sind selliselt tervitatakse. Ja lisaks kõigele on nad alati üliviisakad ja ümbritseva suhtes tähelepanelikud. Eile just rääkisime USA sõbrantsiga samalt kursuselt ja tema ka ütles, et kui tal olid USAs naabriteks jaapanlased, siis see muutis temagi paremaks naabriks, sest kui sinu naabrid on lihtsalt nii arvestavad ja vaiksed, siis ei luba endal ka südametunnistus väga räusata. Nii palju siis jaapanlastest...

Hispaanlased. Senini ei ole mul hispaanlastega oluliselt kokkupuuteid olnud. Kuna aga itaallased on pealetükkivad ja lärmakad, siis laienes minu arvamus itaallastest automaatselt ka hispaanlastele ja portugaallastele. Aga üllatus-üllatus! Nüüdseks on meie kursuselt läbi käinud 3 hispaanlast. Kõik sõbralikud, väga meeldivad ja pigem tagasihoidlikud. Ja üldse mitte pealetükkivad või lärmakad! Eile, kui kambaga väljas käisime, oli meist kõige lärmakam hoopis üks uus USA tüdruk - hispaanlased, teistest rääkimata, jäid kaugele maha.
Heheh, ja nende arvamus itaallastest on sama, mis mul :). Võibolla nii võtangi ühel päeval ette roadtripi ka Hispaanias...

Samas ei saa öelda, et kool kõik sarnased arvamused ümber lükkaks. Sakslased on ikka täpselt sama kummalised :). Suheldavad, aga kummalised. Rootslased vastavad täpselt minu silmis kujunenud stereotüübile - 2 piigat, kes mu praegusel kursusel on (19 ja 27 aastat vanad), näevad välja nagu kaksikud: mõlemad on ülirõõmsad blondid, lühikesed mättad. Türklased ei ole ka ikka veel meeldivad. Tegelikult ma ütleks, et üks türgi tüdruk, kes mul algusest peale on kursusel olnud ja liikus edasi natuke enne mind nind nüüd on jälle minu kursusel, on kõige ebameeldivam inimene, keda ma selle aja jooksul olen kohanud. Mu ameeriklannast sõbrants arvab sealjuures sama...
Ja hiinlased...neid on siin palju. Tõsi, koolis mitte nii palju, aga tänu nende endi suhtumisele on nad tõesti suhteliselt ebameeldivad. Hiinlaste kogukond siin on nii suur, et väga suur osa neist ei räägi isegi prantsuse keelt. Sellest hoolimata oli pisut veider ja naljakas kuulata seda sama hindu välimusega õppejõudu eile ütlemas: "Ma vihkan hiinlasi!". Ja ta mõtles seda tõesti tõsiselt (ta nimelt peab neid ülikoolis õpetama). Ühe prantslase kohta (kui välimus välja jätta) on ta hämmastavalt otsekohene. Ja see on siin nii värskendav ja haruldane!

********************************

Sama teema alla võib ära kirjutada ka 2 väga huvitavat kogemust esimesest nädalast. Nagu tavaliselt, küsitakse ikka tutvumisel esimesena, kust sa tuled ja blablabla. No ja ma olen suhteliselt harjunud sellega, et kui ma ütlen, et "Eestist", siis jäädakse lamba näoga otsa vaatama. Aga minu suureks üllatuseks:
Kui sellesama ameeriklannaga, kellega nüüd väga hästi läbi saan, esimest korda rääkisin ja talle teatasin, et olen Eestist, siis imeliku näo asemel sain vastuseks: "Aa! Tõesti!? Lahe! Minu lapsepõlve kõige esimene parim sõbranna oli eestlane või pool-eestlane, aga kahjuks kolis ta üsna vara Eestisse. Ma tahaks kunagi Eestit külastada". Aga vähe veel...
Üks minu endise kursuse japsidest - mees - on arhitekt. Töötanud USAs ja nüüd töötab siin. Ta on nii tagasihoidlik, et on raske öelda, mis inimene ta on, aga tundub, et ta on tegelikult vist oma töös väga tunnustatud. Nooh, ühel päeval siis toimus mul temaga sarnane vestlus. Reaktsioonina "olen Eestist" peale ei tulnud ka seekord pikka nägu vaid selgus: "Kas sa oled Tallinnast? Mul üks sõber, kellega me koos USAs töötasime võitis ühe arhitektuurikonkursi ja hakkab Tallinnasse staadionit vms projekteerima. Ma tahtsin juba eelmisel suvel Tallinnat külastada, aga veel ei jõudnud - järgmisel kevadel või suvel lähen kindlasti!". Vahi-vahi...
Ja sel esmaspäeval, kui metroos mingeid tänavamuusikuid kuulasin (väga vinge punt oli - nats nagu mustlasmuusika), tuli mingi suvaline koll minu käest küsima, kas need artistid on venelased. Vastasin, et ei, ma vene keele oskan, aga see on mingi teine slaavi keel. Selle peale küsiti, et kas ma olen venelane - ei ole - kust siis? Ja kui teatasin, et Eestist, siis seesama suvaline koll teatas: "Oo, kas Tallinnast? Ma töötasin 10 aastat Tallinnas". Vestlus toimus prantsuse keeles ja tegemist oli prantslasega.

Kõige selle peale hakka või arvama, et Eesti on peaaegu, et maailmakaardile jõudnud...