11.veebruar 2011: Edasi mägede suunas

Hommik äratas meid mitmesuguste lindude valjuhäälse võidulaulmisega (loe: kõrvulukustava kisaga). Järgmine moment, keeras naaberplatsil mingi vend mängima kohaliku „rahvamuusika“. Väga ehe. Enamik sedasorti muusikat on üles ehitatud täpselt samale „lonkavale“ rütmile – mõned kiiremad, mõned aeglasemad, aga rütm kõigil sama.

Sõime hommikust (sardiinid tomatis segatuna majoneesiga ja sai) ja asusime jälle teele. Tee oli veel nürim kui eelmisel päeval ja kehaosad kangestusid autos kümnel erineval moel. Taustaks mängis endiselt Bob Marley. Kuna mingis väikses külakeses keelduti meile õlut müümast, siis otsustasime proovida muid kohalikke saatana solgipangest pärit jooke. Ühe rohelises pudelis eriti vastiku maitsega joogiga seoses tuleb siiani silma ette, kuidas see Bob Marley häälega laulis: „Try me“.

Õlle juurde kommentaariks veel nii palju, et argentiina õlu on hea. Valdavalt domineerib kohalik õlletootia Quilmes javalikus on päris mitmed erinevad sordid – nii tumedad kui heledad . Pudelitest on valida kas 330ml või 970ml (suure õllepudeli näidis on siin.) Väikseid pudeleid tagasi ei osteta, aga suurtele väänatakse otsa pant, mis on ca 1/3 õlle väärtusest. Taara tagastamisel saad uue õlle sellevõrra odavamalt. Pikapeale hakkas taara pant rahakotis mõrva sooritama ja nii said lõpuks meistki tublid taaratagastajad. Siit ka põhjus, miks meile kohalikus külapoes õlut ei müüdud. Kui tädi aru sai, et oleme vaid läbisõidul ja taarat tagasi ei too, siis ta lihtsalt keeldus.

Nähtud fauna nimistusse saab tänase seisuga kanda vöölase, portsu kullilisi ja karja emusid. Lisaks 3 väikest keeristorimi. Päeva tipphetkeks jäi teel kohatud soolajärv, mida võib näha juuresolevalt pildilt. Sealsamas nägime ka vöölast.

Kuigi lootsime teise päeva õhtuks mägedesse välja jõuda, rääkis istme maitse suus varasema peatuse poolt. Otsustasime endale steigid shopata ja varem „õhtule“ minna. Soovitatud järveäärne kämping oli üsna muhe – jällegi oli iga telkimisplatsi juures olemas grill. Tõsi küll, tuletegemist segas üle mõistuse suur tuul, mis pidavat Argentinas üsna tavaline olema. Arvestades maastikku – sadu kilomeetreid siledat ja metsavaba maad, on see ka suhteliselt mõistetav. Aga see selleks. Lõpuks tuul vaibus ja õhtuses menüüs olid steigid ja grillitud mais. Telkimine läks kogu seltskonna peale maksma 115 peesot ehk siis €22.

Barilocheni veel 350km

Ilm on pilvine ja jahe (kusagil 15 kraadi kanti). Sellegipoolest käisid poisid järves ujumas. Ikkagi esimene kord Argentiinas ujuda. Vesi oli jääkülm (ilma liialdamata). Edasi andsime endast parima, et võimalikult kiirelt Barilochesse välja jõuda. Teele jäid mitu väga mõnusat ööbimiskohta, mida ajanappuses olime sunnitud kahjuks ignoreerima. Loomadest nägime veel kullilisi, rohkelt guanacosid ja emusid ja paari hobusekarja. Asukoha järgi võib oletada, et tegemist oli ilmselt metsikute hobustega.

Bariloche, Argentiina kõige populaarsem suusakuurort ja Patagoonia suurim turismikeskus, rajati sveitslaste poolt. Jällegi puudus üllatusmoment, sest tegemist oli kõige harilikuma Euroopa suusakülaga. Väga mõnus, aga tavaline. Puidust majakesed, suveniiripoed ja restoranid. Vastav oli ka hinnatase. Erinevus ülejäänud Argentiinaga oli see, et igalt poolt paistis harjumatu rikkus – nii Bariloches sees kui ümberkaudsetel aladel.

Olime ennast vaimusilmas juba mõnusasti mägijärve äärde sisse seadnud. Tasuta. Tahtsime jõuda võimalikult lähedale Villa da Angostura juures olevale poolsaarele, et järgmisel päeval külastada sealset haruldast puude kaitseala. Teele asudes suri üsna kiirelt ka viimane lootus tasuta ööbimisest. Kallas, kus puudus inimasustus, oli kas a) järsk või b) tähistatud telkimist keelavate märkidega. Arvestades, et tegemist on rahvuspargi territooriumiga, on see üsna loogiline, aga lootsime siiski, et on olemas ka tasuta telkimisplatsid. Vähemalt meie neid ei leidnud. Jäime jälle pimeda peale. Pimeduse saabudes pöörasime sisse ühte suvalisse kämpingusse, mis õnneks osutus suhteliselt miljööväärtuslikuks. Kummalisel kombel olid inimesed ennast sisse seadnud valdavalt kõrgel ja mitte nii kenal kaldapealsel, mitte otse järve ääres, kust igas suunas avanesid miljonivaated. Õige pea selgus ka põhjus.

Kogu pärastlõuna ja õhtu oli ohjeladamatult sadanud. Telkimise ajaks jäi vihm küll järgi, aga temperatuur oli selleks hetkeks langenud alla 10’C ja lisandunud oli lõikavalt külm tuul. Tänu eelnimetatud tingimustele läks tule ülessaamiseks omajagu aega. Gaasiballooni, mis meie priimuse ülemise otsaga sobiks, me Barilochest ei saanud, nii et pidime tuletegemiseks kasutama pimedas käsikaudu kokku otsitud niiskeid oksakesi. Proovige kunagi pilkases pimeduses lõkkematerjali leda. Lõikavalt külm tuul puhus järvelt kogu öö. Temperatuur oli viie kraadi ringis ja telgis oli ilma madratsita väga väga külm. Siit siis ka põhjus, miks targad inimesed oma telgid üles, kõrgele kaldapealsele püstitasid, mitte järve äärde nagu meie – lollid ida-euroopa turistid.

13. veebruar 2011: Parque Nacional Los Arrayanes, Villa La Angostura ja puude kaitseala ehk kuidas me matkasime maailma otsa ja tagasi.

Hommik oma miljonivaadete ja päiksepaistega oli võrratu. Veidi teist meelt olid öösel külmast kangeks jäänud kondid. Nii olid kõik kindlad ühes – ükstapuha, kus me järgmise öö magame – külmas see olema ei saa. Kui vaja, võtame hotelli. Edasi tulid tavapärased toimingud – võileib, puljong. Veiko ja Kert käisid jooksmas ja seejärel ujumas. Segased. Vesi oli ainult pisut külmem kui jääkülm. Pakkisime oma kola kokku ja liikusime edasi.

Üllatuslikult osutus väljareklaamitud kaitsealale ligipääsu leidmine raskemaks kui algul arvasime. Raamatus oli sellele küll pühendatud suisa omaette lehekülg (üks põhjusi, miks üldse otsustasime üldse Barilocheni välja sõita), aga juhiste järgi olekski meil see rahvuspark ilmselt nägemata jäänud (rahvusparke on sealkandis rohkem kui seeni pärast vihma – üks algab ja teine lõpeb). Peale mõningast edasi-tagasi sõitmist ja paari küsimist selgus lõpuks, et poolsaarele pääseb otse Villa La Angosturast. Viimane siis üks järjekordne idülliline sveitsi stiilis mägiküla. Kasutasime juhust ja varustasime ennast veidi suveniiride, toidu ja lõpuks ometi ka meie priimusega sobiva gaasiballooniga.

Rahvuspargi väravas selgus, et sissepääs pikemale – 12km rajale, maksab 50 kohalikku. Seriously??? Otsustasime minna lühemale tasuta rajale ja sealt pikale hiilida isegi juhul, kui selleks on vaja 100m mööda kaljuseina alla või üles ronida. Noh, natuke oli ka. Ainuke murettekitav asi pargi väravas oli kaart, millelt oli raske välja lugeda, kas arvestuslikult 3h ja 12km on edasi tagasi või ainult üks suund. Tundus justkui loogiline, et edasi tagasi. Väidetavalt maailma suurim Myrtle metsa kaitseala (pardon, aga ma ei ole suutnud selle puu eestikeelset senini tuvastada) asus poolsaare kõige kaugemas tipus. Ega me täpselt ei teadnudki, millega on tegemist, aga pilt nägi raamatus välja põnev :). Los Arrayanes’i poolsaar ise on pikk, kitsas ja mägine ja seal asus isegi 2 järve. Autodega sinna ei pääse, tuld teha ei tohi jne. Loodus on hoitud täiesti puutumatuna (isegi mahalangenud puud kui need just teel nii risti ei ole, et käimist takistavad).

Võtsime suuna lühemale, 1,5km rajale, et sealt edasi pikemale liikuda. Esimesest hetkest peale olid igas suunas uskumatult võimsad vaated. Paar pilti on näha siin, ülejäänud leiavad teadjad minu Picasast vastavast kataloogist. Nagu juba mainitud – poolsaar oli mägine – ainuüksi selleks, et päris alguses künka tippu jõuda, kulus vähemalt pool hommikusöögiks tarbitud kaloritest ja üks kahest kaasavõetud Calimocho pudelist. Seinaronimine jäi õnneks ära, piisas paarist libastumisest poril ja mõningasest ragistamisest läbi bambussalu, et pikemale rajale jõuda. Indu täis, hakkasime tempokal sammul poolsaare tipu suunas kõndima. Häirekellad hakkasid lööma siis, kui 6km sildi juures tervitas meid kaart, mis näitas, et kõnnitud on pool maad. Aga no mis seal ikka – nii palju juba kõnnitud – tagasi ikka ei lähe. Pealegi – kuna saare tipust käis ka katamaraan, siis otsustasime, et 12km meid ei tapa ja tagasi tuleme lihtsalt katamaraaniga.

Iga sentimeeter loodust oli vaatamist väärt. Hämmastust tekitasid puudevahel imeilusad lühikese muruga hästi hooldatud „piknikuplatsid“ keset seda vahelduvat loodust. Mõni aeg hiljem selgus ka põhjus: metsalehmad J. Meie teed ristusid ühes vähe tihedamas tihnikus, kus nad meid mõne meetri kauguselt põrnitsesid. Poolsaare tipus ootas meid järgmine miljonivaade – roheline laguun vaatega järvele ja mägedele. Eks vaadake piltidelt ise, muidu läheb ülivõrrete kasutamine siin liiga tihedaks. Aga päeva põnevaimaks osaks ei osutunud mitte loodus ega Myrtle puud vaid tõsiasi, et saare tippu jõudes selgus, et katamaraan oli just lahkunud ning ainus järelejäänu pidi minema 3 tunni pärast (+1h sõiduaega). Lisaks maksis pilet 100 kohalikku. See kõik oleks tähendanud jällegi seda, et ööbima jõuame pimedas ja ei saa väga kohta valida. Ei teadnudki, kas nutta või naerda. Pärast mõningast arupidamist otsustasime kiirkõnnis tagasi jalutada. Võtsime väikse eine ja vudisime tagasi. Tagasikõnniks läks aega 2 tundi ja kuludesse võis kanda ühe paari jalgu (kokku kõndisime koos meie lisatiiruga ligi 30km). Siiski, peale ujumist jäises järves enesetunne normaliseerus ja me suundusime järgmist kämpingut otsima. Sedakorda läks õnneks ja GPS aitas meil leida ühe soojema koha mägede varjus, kahte järve ühendava jõe ääres. Õhtusöögiks jällegi makaronid, sedakorda tehtud meie fantastilisel uuel priimusel.