21.07.2010

Ikka veel sajab. Tundub, et inimesed rääkisid tõtt kui ütlesid, et fjordides kogu aeg sajab. Hämmastav. Ja oleks siis veel, et seenevihma. Ei, korralikult ladistab. Magame lõunani, sest soojast telgist lihtsalt ei raatsi välja vihma kätte minna. Viimase ööbimispaiga osas läksime sel korral kergema vastupanu teed ja otsustasime leppida ühe ametliku peatumisplatsiga järjekordse fjordi ääres. Vaade oli sellegipoolest jälle imeline. Otse telgiuksest – nagu ikka. Siinkohal järjekordselt müts maha Erkka telgi ees, mis pidas öö otsa sadanud vihmale kenasti vastu.

Meeleolu käib vihma needmisest hüsteeriliste naeruhoogudeni selle üle, et tänu vihmale on tagaiste ühtlaselt juustusektsiooniks kujunenud. Mingil hetkel tekkis plaan võtta tahaistmele hääletaja ainuüksi sellepärast, et vaadata, kui kiirelt ta seal lämbub.

Vihma sajab nii palju, et enam ei jaksa isegi miljonivaateid nautida, kuigi need on endiselt lummavad. Kui päike ka väljas oleks... Serpentiine mööda pole ka mõtet sõita, sest pilved on nii madalal (ja mitmes kihis), et kui üles jõuad, näed alla paarkümmend meetrit ja siis on tihe valge pilv. Pilves olemise skoor on tänaseks vähemalt 10 peal.

Kogu selle nigela ilma tulemusena otsustasime, et lõunasse välja me ei sõida ja broneerime endale laevapiletid reedeks. Ehk siis tasapisi võtamegi suuna kodupoole tagasi. Loodetavasti on väljaspool fjorde vähe parem ilm ja saame vähemalt telgi kuivama panna, et õhtul kusagil jälle magada oleks. Küllap lõunasse jõuame ka teinekord. Igal juhul tahaks siia veel tagasi tulla.

Ükspäev võtsime endale plaani, et enne me Norrast minema ei lähe kui oleme kose/joa/milleiganes all käinud. Noh, viimane aeg siis... Sobiv juga leidus ühes järjekordses imeilusas fjordis. Jätsime auto alla tee äärde ja koorisime maha kõik üleriided. Selga jäi kilekas, allapoole sai keeratud käterätt ning jalga tennised/matkasaapad. Sobiva kohani, kust vesi piisavalt kõrgelt langes, oli ronida hea mitukümmend meetrit. Möödasõitvatele autodele võis avaneda üsnagi veider vaate, kuidas kaks paljaste säärtega käterätti keeratud selli mööda kive mäe otsa ronivad. Õhutemperatuur muide oli 14 kraadi. Iseenesest tegi see külma kose alla minemise isegi lihtsamaks. Kogemus ise oli kogu vaeva väärt ja ülevalt avanes tõesti lummav vaade. Teisipidi alla tulles sai jalgupidi ära käidud ka fjordi rohelises vees. (Vesi muide on fjordides tõesti väga väga roheline ja paistab läbi ilmselt üsna mitu meetrit – kuna see on nii puhas, siis on põhja kaugust raske hinnata).

Laevasõitude skoor tänase seisuga 5. Kui välja jätta Stockholm-Tallinn, siis sellega peaks asi ka piirduma.